Nii, pidin kirjutama, mis reedel seal üritusel siis sai, kus ma nii ootusärevalt käisin.
Alguses oligi natuke 'tense' õhkkond, aga nii kui ma oma esimese 'cherry beer'i lahti tegin, suutsin end natuke vabamaks lasta ja mõtlesin, et saagu mis saab.
Ei saanudki väga midagi, tänu jumalale! Vähemalt esialgu mitte. Seda võis nimetada niiöelda korteriläbuks vms. Järjest hakkasid inimesed kogunema ja kõik lihtsalt kaanisid alkoholi, nii kuidas jaksasid. Tegime natuke vessarit ja polnudki kaugel enam aeg, kui mõni hakkas lihtsalt oma mõistusest ilma jääma tänu alkoholile. Õnneks oli piisavalt palju inimesi ja mul õnnestus eemale hoida kõige hullemast. Vähemalt päris pikka aega! Isegi Rakverest roomati kohale ja nii see õhtu kulges. Kuni ühel hetk olid mendid uksetaga... ma isegi ei küsinud ega piilunud ukseavast..ma tegin lihtsalt hooga ukse lahti ja ... voilaaa... vahtisin suu ammuli otsa ja mökkmökk. Lõpuks tõusis korteri omanik ja läks nendega koridori rääkima, ma pääsesin. Fiuh :D kuigi, mida nad mulle ikka teha oleks saanud, ma olin kõigest imepisike mutter, suure karkassi küljes. Ja lõpuks see tuli ära, nagu on alati olnud ja jääb olema, mulle öeldi kõva valju häälega näkku, kes ma selle inimese arvates olen, kelle eest ma oli alateadlikult terve õhtu põgenenud. Ma lahkusin teise tuppa... Avasin oma raamatu ja ma ei tahtnud sellele mõtleda, mis jälle juhtunud oli. Ma pole siiani sellele mõelnud. Või noh, mitte nii, et aru saada sellest või mingi järeldus teha. Mul on ausalt täiesti pohhui sellest juba! Ja nii ongi hea, aus ja õige! Kuigi ma olen tusane viimasel ajal, ma ei viitsi kellegagi rääkida ja mul pole kellegagi midagi rääkida, nad nagunii ei mõistaks mind...
Niisiis..see ongi läbi, me küll mõlemad vaikime lihtsalt ja ei räägi üldse mitte midagi, aga me mõlemad teame, et see on nüüd lõplikult läbi. Ilmselt ongi nii kõige targem ja mõistlikum seda teha. Vaikus! Kuni on ununenud!
