Maailma parim detektiiv

Üllatus, üllatus... olen mitu päeva jälle kerges masenduses olnud ja ennast süüdi tundnud asjades milles ma isegi süüdi pole ja mida ma teinud ei ole, mida ma isegi kuidagi suunanud ega mõjutanud ei ole.
Vähemalt sain kinnitust oma kahtlustele ja tõestusmaterjalid jooksid kah mulle ise sülle. Jääb üle vaid tõdeda nüüd, et olen ikka paganama hea detektiiv ja uurija.
Esiteks olen kahtlustanud, et mõni inimene on lihtsalt südametult mulle juba pikemat aega valetanud ja noo enam selgemalt ei saagi seda kõike lagedale tuua, kui see mis paar päeva tagasi toimus. Aga see polegi põhiline, sest kusagil sisimas ma teadsin seda juba ammu ju.!? Haiget teeb ikka ja jääb tegema ilmselt veel väga pikaks ajaks, aga see kõik annab jõudu edasi minna. Poetan oma pisarad ära, kuni valu väiksemaks jääb ja mõtlen sellele, et enam ma endaga nii teha ei lase!
Teiseks, pole midagi uut ilmselt see, et alati oota halba inimestelt, kes sulle kõige lähemale on pugenud ja keda sa tegelikult ei tunne, sest tihtilugu on just need samad inimesed need, kes sulle s***a tahavad keerata ja mitte ainult..nad ka reaalselt teevad seda. Ise naeratades ja naiivset mängides...rõhk sõnal MÄNGIDES, sest praktika näitab, et sellised on nii läbinähtavad ja litsakad ja kergemeelsed inimesed! Aga ka see ei heiduta mind enam... kord juba oli mu elus see etapp, kus mu sõbranna sebis mu kutiga või vastupidi, ei saanudki sellest kunagi sotti, ja tol korral ma hammustasin keelde ja jäin paigale. Sel korral ma sülitan selle peale ja saadan kõik kus kurat! :) Saan nüüd rahulikumalt hingata vähemalt, sest tean TÕDE!

cheers

*if you want the rainbow, you have to deal with the rain*

*if you want the rainbow, you have to deal with the rain*
 Ma tunnen kuidas iga p2ev on ikka veel raske olla, millal ometi paremaks hakkab minema? Aga ma ei teagi, kas 6nneks v6i 6nnetuseks saan ma iga p2ev midagi uut halba teada selle inimese kohta ja see muudab midagi... Hetkeks tekitab vihastust, siis tylgastust, siis kurbust ja siis...m6tlen kuidas pean lahti laskma. Inimesest kes pole minust kunagi hoolinud...kes hoolib alati vaid iseendast ja ainult iseendast. Kuidas nii saab? Kas siis see t2hendab, et ta pole v6imeline isegi kaasa tundma kellelegi? Ei tea, see ei olegi point enam...ma usun, et ta ise on nyyd siiralt 6nnelik v2hemalt. Teeb nii nagu temale hea ja 6ige on... tahaks kuidagi seda valu lihtsalt oma hingest v2lja saada...k6ike seda tunnet, et ma soovin talle ainult head. Miks mina pean midagi tundma kui temal on nii pohhui??
Vaatasin eile filmi, millest k2is l2bi see sama lause, et kui tahad 'rainbow'd, siis k6igepealt tuleb vihm yle elada. Ma elan nyyd juba m6nda aega vihmas ja ma ei tea, kas praegu r22gib minus see, et ma juba mitmendat ood j2rjest tool olen v6i lihtsalt h2bitu sisemine kurbus, millega ma ei oska tegeleda ega kuhugi teda paigutada, aga k6ik mis selles filmis oli, oli nii puhas ja valus ja ebaaus...t2pselt nagu elu on. Tekitas mulle ilmselgelt nyyd mitmeks p2evaks m6tteainet ja sisse nii mannetu ja emotsionaalse oleku. Ma tahaks lihtsalt, et tuleks aeg, kus ma saan kah vikerkaart nautida ja naeratades meenutada vanu m2lestusi, mis andsid mulle korraliku 6ppetunni. Ehk suudan ma kunagi m6ista tema otsuseid ja valikuid ja arusaamu, ehk teevad need teda 6nnelikuks...v6i noh, kindlasti teevad, sest ta t6estab seda igal sammul..oma edasi liikumisega, oma elu valikutega, oma k2ikude ja s6nadega...

“You don't get to choose if you get hurt in this world...but you do have some say in who hurts you. I liked my choice.”

L6puks on ikka nii, et mis ka poleks ja mida ta ka edasi ei teeks...siis minu peas on m6te, et ta oli ainult minuga nii... just nii hea v6i nii halb nagu parajasti vajalikuks pidas...aga tunne on, nagu ta on mind oma elust maha matnud, igaveseks...ja ma ei tea, miks ma ikka veel m6tlen ja kirjutan sellest...

Sähh, vastus 'in my face'!

Tore lugu küll...!!! Alles eile kirjutasin, kuidas on hirm teadmise eest, et äkki see ei olnud kunagi päriselt, äkki ma olen kõik alati välja mõelnud ja inimesi kuidagi mõjutanud mulle valetama asjade kohta mida mu kõrvad lihtsalt kuulda tahaks?! Ja oh üllatust, ilma, et ma midagi küsinud, palunud või uurinud oleks jõuda...sain ma vastuse 'in my face', nagu reaalselt! Olgu mis on, aga midagi nii koledat ja südametut ma küll ei oleks osanud oodata. Iseenesest pole mina enam seotud sellega, ma mõistan seda, aga milleks saata mulle pilte sellest, kui hea ja tore kõik on? Et haiget teha, sellel pole muud seletust! Aga milleks siis eelnevalt valetada ja öelda asju, mida tegelikult ei mõeldud? Ma ei mõista...ma lihtsalt ei saa aru???!!!!

Üks kild on alati südames kaasas

Nii, 'i am so f'-ing ready for that now!' Veri vemmeldab sees ja mu emotsioonid käivad üless-alla kiiremini kui ameerikamäed, aga ma olen nii valmis, ma tunnen kuidas mu süda kutsub mind Portugali ja ma üritan olla avatud kõigele, mida see maailma mulle pakkuda suudab! Üritan võtta maksimumi sellest kogemusest, aga vaadates neid videosid ja pilte sellest kohast kuhu ma vähem kui 3 nädala pärast lähen, tunnen ma, et ei taha sealt mitte iial tagasi tulla.. Miks see nii on, ei tea, et ma tahan alati kuhugi mujale kui siia kus on mu niinimetatud kodu? Ma ei tunne ennast siin kui kodus..hoolimata sellest, et mu sõbrad ja pere on siin, olen mina alati tundnud, et mul on kusagil mujal parem?! Kummaline...
Muidugi on mul kahju, et nii palju lahtiseid ja katkiseid asju jääb minust siia maha ja see teeb mind kurvaks, et inimesed ei taha mõista, et kõik  mida ma enne oma lahkumist teen on tegelikult pikas perspektiivis seotud nende endi heaoluga. Ka mul on raske lahti lasta, eriti mõnest inimesest, aga ka asjadest, meeletult raske on, aga mis oleks selle hind, kui ma jään kinni hoidma, teadmata mis tulevik toob? Ma ei ole kunagi tahtnud kellelegi meelega haiget teha ja hoolimata kõigest ma austan ja armastan inimesi, kes on minuga oma elu jaganud, miks see peab nii raske olema? Ma tahaks üle kõige veel viimast korda lihtsalt näha ja rääkida, et lahkuda teadmisega, mis ka ei olnud, oli see kõik päris. Aga hirm on, mis siis kui see polnudki päris?! Kui see kõik oli vaid minu väljamõeldis? Üritasin sundida kedagi tegema ja olema keegi kes ta olla ei tahtnud ja enesele samal ajal kinnitades, et see inimene minust siiski hoolib? :( Märgid näitavad, et vb ma lihtsalt kujutasin seda kõike ette..kui kergekäeliselt kõik lihtsalt liigub edasi ja mina...oma südames jään ma ikka selliseks nagu ma olen olnud, iseasi on see millisena keegi mind mäletab ja meenutab. Killuke mu südamesse jääb igavesti, sest minu jaoks oli see päris ja ma võtan selle alati endaga kaasa, kus ma ka ei oleks ja kuhu ma ka ei liiguks.
Tahaks lihtsalt.. et ma oskaks kõik õigesti teha ja nii, et kõigil hea oleks... Kui ma vaid oskaksin...
'I miss'

Õnnelik!

Ma olen nii õnnelik, nii kuradi õnnelik, lõpuks ometiiiii!!!
Ma olen umbes nädal, või nüüd juba rohkem isegi, ärganud iga päev õnne- ja tänutundega ja seda kõike on raske kirjeldada lausa. Ei suuda enam meenutada, millal end nii elutervena ja hoituna tundsin, et ärgates on nii palju elutahet ja avastamisrõõmu. Ma ei tea millega ma selle olen ära teeninud, sest pärast kolme aastat, mis mulle korrutati, kui halb ja paha ma olen, olen ma nüüd üle külvatud heade sõnade ja tegudega... Ma olen nii tänulik selle eest ja ma tahan kõik endast anda, et see tunne ei lahtuks. Koguaeg leian selliseid jooni, et on tunne nagu oleksin kohanud enda meesversiooni ja ma suudan teda austada ja usaldada just sellisena nagu ta on. Raske on öelda mis tegelikult saab kui ma välismaale lähen ja tema siia minust maha ootama jääb, aga kui see kõik on õige asi ja ta tõesti ootab mind, siis ma siiralt hakkan uskuma, et maailmas on ka häid asju ja need võivad ka minuga mõnikord harva juhtuda.
Kui aus olla, siis ma kardan seda päeva, mil pean hüvasti jätma... sest iga koos veedetud hetk on lihtsalt nii hea ja nii ühendav, et juba eemal veedetud päev tekitab igatsuse ja kurbuse.
...
Ma siiralt arvasin, et ma ei leia kunagi kedagi nii head ja toredat, et ma küll meeldin mõnele inimesele ehk kunagi, aga keegi pole mulle veel nii meeldinud nagu tema. Või noh..on, üks inimene on enne ka, aga pärast seda tundus küll kõik lootusetu. Kuid nüüd ma tunnen, et see on see sama tunne, mida kunagi varem olin tundnud - täiuslikkuse tunne. Enamgi veel! Ja ta oleks nagu...perfektne/täiuslik?! Ma ei tea kas sellist sõna saab kasutada tegelikult, sest keegi ei ole täiuslik, aga mul on nii kuradima hea temaga koos. Ta viitsib minuga käia ja olla ja teha ja näha asju ja...see on täpselt see, mida ma olen koguaeg lootnud ja vajanud ja mis peamine...ma ei pea üldsegi mitte ise olema see initsiaator ja utsitaja. Mida veel elult tahta? :)

Päike :)

Tere 2015!

Ongi käes! Aasta 2015!

Olen endaga aus ja tean, et eelmisel aastal tegin palju halba ja kurja...mida ei oleks tohtinud, aga nüüd on kõik. Ma jätan kõik vanad asjad sinna eelmisesse, sinna minevikku, sinna kuhu ma ei tohi tagasi pöörduda ja tagasi vaadata. Mulle meeldiks mõelda, et olen leidnud enda jaoks uue hingamise ja uued inimesed, kes minust hoolivad ja mind armastavad, kuid ma siiralt üritan ennast muuta, et mitte klammerduda ja kõike jälle ära rikkuda nagu mul kombeks on.

Mis vahepeal üldse juhtunud on?... Ei mäleta nagu isegi väga, mida ma üldse siia viimati kirjutasin... Ah jaa, ilmselt sellest avariist kus mu sõber oli...kahju ainult, et ta enesele teadmata nii suure peapõrutuse sai, et selle tagajärjel ta käitumine ja suhtumine kuidagi muutusid ja ma pigem hoian temast nüüd eemale. Öeldakse ju, et teed head, aga saad ikka sitta vastu pead! Vot nüüd ma siis ei tee enam head, halba ka ei tee, aga ma lihtsalt ei topi ennast kuhugi kus mind ei vajata.

Eile oli selle eest väga tore aasta ära saatmine äraütlemata toredate inimestega. Naljakas ikka, kuidas ma kunagi kartsin nii kohutavalt, et kui mingid inimesed mu elust lahkuma peaksid, siis neid ei asenda ju miski ja siis on nii tühi ja teisi selliseid ei ole ja.... Aga tegelikus ja reaalsus näitavad mulle üha enam, et mida rohkem ma ise endale inimesi ligi lasen, seda paremad ja uuemad ja vaimselt rikkamad inimesed minuni jõuavad. Need inimesed on need, kes mind rikastavad ja minus häid omadusi ja külgi välja toovad. Kummaline iseenesest, sest täiesti võõrad ja esmapilgul vb mitte midagi ütlevad inimesed võivad juba järgmisel hetkel olla nagu vennad, õed või kaaslased.

Igatahes, olen tänulik eelmisele aastale või pigem aasta lõpule, et kohatasin nii palju toredaid uusi inimesi, kes mu ellu jälle päikest tõid. Ma siiralt loodan, et kõik hakkab lõpuks paremusepoole liikuma ja mind ootab ees midagi head veel.

On siiski üks asi veel, mis mind motiveerib ja edasi utsitab hetkel...nimelt on suur võimalus, et jätan veebruaris Eestimaaga jälle natukeseks hüvasti. Ainuke asi, mis mind selle juures kurvaks teeb on see, et mõni inimene on liiga kalliks saanud selle aja peale ja mul on raske lahti lasta, aga selleks ma treenin end iga päev, et mitte kiinduda ja kinni hoida. Kõik me oleme vabad! Koguaeg! Ja kui midagi on määratud, siis see juhtub!

Päike