Ma olen nii õnnelik, nii kuradi õnnelik, lõpuks ometiiiii!!!
Ma olen umbes nädal, või nüüd juba rohkem isegi, ärganud iga päev õnne- ja tänutundega ja seda kõike on raske kirjeldada lausa. Ei suuda enam meenutada, millal end nii elutervena ja hoituna tundsin, et ärgates on nii palju elutahet ja avastamisrõõmu. Ma ei tea millega ma selle olen ära teeninud, sest pärast kolme aastat, mis mulle korrutati, kui halb ja paha ma olen, olen ma nüüd üle külvatud heade sõnade ja tegudega... Ma olen nii tänulik selle eest ja ma tahan kõik endast anda, et see tunne ei lahtuks. Koguaeg leian selliseid jooni, et on tunne nagu oleksin kohanud enda meesversiooni ja ma suudan teda austada ja usaldada just sellisena nagu ta on. Raske on öelda mis tegelikult saab kui ma välismaale lähen ja tema siia minust maha ootama jääb, aga kui see kõik on õige asi ja ta tõesti ootab mind, siis ma siiralt hakkan uskuma, et maailmas on ka häid asju ja need võivad ka minuga mõnikord harva juhtuda.
Kui aus olla, siis ma kardan seda päeva, mil pean hüvasti jätma... sest iga koos veedetud hetk on lihtsalt nii hea ja nii ühendav, et juba eemal veedetud päev tekitab igatsuse ja kurbuse.
...
Ma siiralt arvasin, et ma ei leia kunagi kedagi nii head ja toredat, et ma küll meeldin mõnele inimesele ehk kunagi, aga keegi pole mulle veel nii meeldinud nagu tema. Või noh..on, üks inimene on enne ka, aga pärast seda tundus küll kõik lootusetu. Kuid nüüd ma tunnen, et see on see sama tunne, mida kunagi varem olin tundnud - täiuslikkuse tunne. Enamgi veel! Ja ta oleks nagu...perfektne/täiuslik?! Ma ei tea kas sellist sõna saab kasutada tegelikult, sest keegi ei ole täiuslik, aga mul on nii kuradima hea temaga koos. Ta viitsib minuga käia ja olla ja teha ja näha asju ja...see on täpselt see, mida ma olen koguaeg lootnud ja vajanud ja mis peamine...ma ei pea üldsegi mitte ise olema see initsiaator ja utsitaja. Mida veel elult tahta? :)
Päike :)
