Otsuste otsustamatus...

Me ei tea oma saatust ette, saame vaid valikuid teha ja sellest olenevalt kas eksida või sammukese parema elu poole sammuda. Sellest võib järeldada, et ma pole oma valikut siiani teinud! :) Aga kuidagi teised asjad saadav selle võrra palju selgemaks või hakkavad lihtsalt tahaplaanile jääma. Mul on olnud üllatavalt meeldiv nädal! Ma isegi ei uskunud, et pärast oma semu lahkumist oskan endaga midagi peale hakata, aga olen äraütlemata konstruktiivne olnud.
Veetsin esmaspäeva rannas, millest jäi jälg mu seljale :D ja esiosa jäi üldsegi päikseta! Aga inimesed olid head ja sellest mulle piisas. Õhtul käisin veel Paljassaares vessut ja vollet tegemas. Volleks ma seda muidugi ei nimetaks, mida me seal korraldasime, aga lõbus oli sellegi poolest! Pärast puhastasin oma auto torusid veidikene ja huligaanitsesin niisama ringi. Järgmine päev olin tärve päeva tööl ja õhtul käisin T.ga Kadriorus Tallinn Dollsi sünnipäeval, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Pärast seda avastas T. jälle muidugi, et ta ei ole mitte midagi söönud, aga kuna olin tema mõjuva nõudmise tagajärjel sunnitud kingi kandma, siis ma kõndida küll kuhugi ei viitsinud ega jaksanud. Õnneks leidsime inimese, kes meile küüti pakuks ja abiks oleks. Lõpetasime aga siiski Mustaka Mäkkis :D Vot selline elu siis...
Tänane päev algas totaalse seiklusega. Pidin leidma Männiku lõpust koha, kus teha ära oma lõppastmekoolitus, aga eksisin ennem vähemalt viis korda ära! :D Mina ja mu peas olev GPS ei ole praegu just kõige parema läbisaamise juures. Igatahes, kohale ma jõudsin ja isegi varem, aga siiski ei saanud oma säästlikku sõitu samale päevale ja seda lähen tegema homme. Maiuspala aga ootas mind alles ees... Kui siis jagati paaridesse, et libedasõitu teha rajal, jäin mina paariliseta. Ja muidugi ootas mind ees siis vaid see, et pidin kõiki katseid ja ülessandeid topelt tegema ja pärast oli lihtsalt kopp nii ees sellest. Konstruktor raja ääres tegi veel nalja, et tuleb võtab minult pärast tunde, sest ma olen nii palju harjutanud! :D Kokku veetsin seal metsa ja liiva sees neli tundi ja kui ma hiljem oma autosse istusin, et ära sõita, oli seal nii kuumaks läinud, et isegi parm oli kõrval istmel otsad andnud. Jeesus, täna oli ikka eriti kuum ilm vist. Aga ega ma kodus olla ei jõudnudki, nii kui raamatu avasin, et lugema hakata, helistas T. ja me läksime linna jalutama ja ''brainfrees''e saama, edasi läks tema tööle ja ma jalutasin koju. Just jõudsidn uuesti raamatu avada ja paar lehte lugeda, kui helistas mu vend ja siis läksin temaga välja hängima. Sõime ja rääkisime elust ja olust, käisime lennusadama juures ja olime niisama ilusad. :)
Hea pool nädalat on olnud! Olen endaga rahul :)

10 aastat vanemaks

Kes oleks võinud arvata, et ühel päeval ärkan ja mulle pakutakse ühes vägagi lootustandvas firmas täiesti lambist projektijuhi kohta?!
Ma ei teagi mida tunda.!? Sees on nii palju emotsioone. Ühest küljest oleks see uue lehe pööramine mu elus ja mul oleks seda väga vaja. Teisest küljest eeldaks see, et peaksin oma õpinguid jätkama kaugõppes ja ma pole kindel, kas see mind rahuldaks?
Pluss pool on ka see, et nii noorelt alustada nii kõrgel kohal võib mulle väga palju head juurde anda, saaksin nii varakult juba jala niiöelda ukevahele ja tulevik ehk polegi enam nii tume siis? Miinus...mis siis kui mulle see ei sobi? Tegelikult, isegi kui see töö mulle ei sobi, siis ma saaksin alati ju tulla oma vana töö juurde tagasi. Ilmselt mis mind kõige enam hirmutab ongi kooliga seotud. Mu sõbrad, mu õpingud, mu eriala. Kaugõppes pole täpselt sama asja võimalik õppida, mida ma hetkel tudeerin. Mis siis kui midagi läheb väga valesti?! Aga mis siis kui ma selle võimalus käest lasen? Mis siis kui rohkem ei pruugi enam selliseid võimalusi tulla kunagi ? Appiiiiii!! Mu pea plahvatab kohe!

Ja siis ma taipasin, et kui ma peaksin selle töö vastu võtma ja kaugõppesse minema...see oleks justkui 10 aastat mu elule juurde. Mõelda vaid, et siis ei ole enam seda koolis käimise tunnet ja sõpradega hängimise ja klatšimise tunnet... Siis ongi ainult töö ja kauge kool ja siis pean hakkama juba peret looma ju? Või end hoopis totaalselt karjäärile pühendama. Ehk on veel aega ja ma kiirustan liiga selle suureks saamisega? Või on see saatus ja märk sellest, et mu elus peab midagi muutuma? Mida teha, mida teha? MIDA TEHAAAAA????!!!

Ei ole tulevikku

Täna oli mu viimane praktika päev, nüüd olen prii! Ja kui aus olla, siis olen järsult saanud kõigest priiks. Mu parim semu ja vaenlane pani putku teadmata ajaks, praktika sai läbi ja nõnna edasi... Olengi jäänud täiesti omapead ja üritan iga oma vaba hetke tegelikult tööga siduda, et võimalikult vähe rumalusi teha.
Eilne õhtu oli minu jaoks nii kurb, nagu oleks surema hakanud keegi, isegi täna hommikul olin veel masendunud, aga nüüd tuleb lihtsalt hakata jälle päevi lugema ja mõtteid töös hoidma, mõtteid pigem asjadega mis on vaja ära teha, mitte asjadega, mida teised teha võiksid ja kus ja kuidas jne.?!
Suvi on ilus aeg ikka. Eilne õhtu algas sellest, et poest väiked joogid ja hakkasime vaatama juba Monuments mehi, kui ühel hetkel see ajalooline film viis kõik mõtted minu enda ajaloo peale hoopis. Poleks uskunud, et keegi kunagi üldse mind veel nii kuulata viitsiks või et üldse kunagi keegi viitsima hakkab...kui see kõik ükskord läbi saab. Ma nutsin palju eile õhtul. Tunda korraks, et keegi sinust hoolib, kasvõi sõbrana, venna või õena... Kuid üks lause painab mu mõtteis..ja ma ei saa sellest lahti. Kui keegi ütleb kunagi lause, et ''ma ei näe iial meid tulevikus koos, isegi sõbrana'' kuid samas hetkel olete sõbrad, siis mida see inimese sisemuses teha võib`? Ma teadsin, et pidin tugev olema ja oma pisaraid ja tundeid varjama ja isegi kui olin kurb, et hakanud ma karjudes nutma, nagu ma tavaliselt teen., eriti veel kui olen purjus. Üritasin sellest teemast kiiresti üle joosta ja seda mitte enam puutuda... Ometigi tulid mu mõtted alati selle lause juurde tagasi, tulevad siiani. Mida see tähendab? Miks siis üldse sõber olla, kui teada, et sellel sõpruse pole isegi tulevikku? Mulle korrutatakse pidevalt, et kõik on minu enese kätes, aga kui ma ei oska ennast muuta või lihtsalt ei saa hakkama sellega? See teeb nii kohutavalt haiget! :( Kui õhtu jooksul lõpuks leidsin mingi muu põhjuse (oma mineviku), mille pärast nutma hakata, siis sain ka selle valu sinna pisaratesse lõpuks puisata. Võibolla ei mõelnud ta seda nii nagu mina seda tõlgendasin, aga kui selline lause seisaks lihtsalt üksinada paberil, ilma mingi kontekstita, siis mõistaksid kõik seda samamoodi. ''EI OLE TULEVIKKU!'' Seal ei ole seda mitte kuidagi muud moodi võimalik tõlgendada.

Ehk ongi nii õigem... Kuidas nüüd edasi liikuda nii, et ma poleks kurb vaid rõõmus teiste pärast, et ma poleks õnnetu ja ei nutaks, vaid naerataks ja oleks õnnelik rohkem veel? Et ma ei mõtleks tema peale ja ei tunneks hirmu, vaid julgustaks ja hoiaks talle pöialt, parema poole püüdlemisel? Ehk tuleb ka minu aeg siis iseenesest kunagi, kui ma ei pea enam püüdma ennast muuta, vaid olen rahunenud, oma sarvanukid maha viilinud ja mind armastatakse sellisena nagu ma olen. Tingimusteta! Kas või sõbrana!

Suurin hirm ja mu suurim tahe

Ma arvan, ei ma olen kindel, et nüüd pärast mitmeid aastaid enese juurdlemist ja puurimist olen ma jõudnud järeldusele, mis on minu probleem, või pigem võin öelda, et mis mul viga on. Nii minevikus, olevikus kui ka ilmselt tulevikus.
Mu suurim viga ja häda on see, et ma usaldan ainult ühte inimest siin maailmas täielikult või vähemalt on mul selline tunne. Isegi kui ta mulle koguaeg sitasti ütleb ja halvasti teeb, ei suuda ma lihtsalt mitte kedagi teist usaldada. Aga mul on nii hirmsasti vaja rääkida kellegagi, aga pole mitte kedagi kes kuulaks!? Või ma ei teagi, ehk on see lihtsalt mu peas kinni, et mul on vaja just temaga rääkida ja temaga esimesena jagada oma emotsioone ja muljeid? Mul oleks täna nii üli palju millest tegelikult rääkida kah.
Esiteks kõigest sellest mis minuga täna juhtus ja kus ma kõik käisin ja mida tegin ja kui lõbus või kurb mul vahepeal oli ja. Ühte päeva mahub nii palju emotsioone, see on meeletu...
Algas kõik juba hommikul vara, olin hirmul, et magan sisse ja sellepärast oli koos äratusega naksti üleval. Kaheksa paiku sõitsin trammiga majaka põik peatusesse ja sealt sain autopeale, millega mina, Kaili ja Angeelika hakkasime ida poole sõitma. Esimeseks peatuseks oli Arison, kus viisime mingid praak tooted tagasi ja kontrollisime valminud McVerdi uusi jopesid. Seal edasi Sillamäele Baltex Trendi, kus olid nii tore venekeelt kõnelev töödejuhataja ja sealt edasi järgmisesse ettevõttesse ja edasi järgmisesse ja järgmisesst. Viimane oli Rosanna, Kiviõlis, kus kuulsin üle pika aja eestikeelt kõnelevaid inimesi. Üleüldiselt oli päev nii tore, sest nii palju nalja sai ka. Alguses tundsin ma end kohmakalt ja ei teadnud, mida öelda ja kuidas, aga lõpuks taipasin, et nad on samasugused tavalised inimesed nagu mina. Või siis õige pisut crazymad :D Angeelika sai ilmselt trahvi ja ta naerunägu saadetakse bossile, aga keegi sellest kurvaks ei muutnud. Suudaks ma kah nii. Siis sain mina autoga sõita! Jeee, lahe on ikka proovida vahelduseks bensukaga sõita, hoopis teine tunne ikka. Ja noo tippude tipp oli see, kui Angeelika rääkis lugu, mida ta nägi ''võimalik vaid venemaal'' saatest ja siis tegi seda järgi. Ja ma sõitsin samal ajal ja Kaili veel filmis ja noo ma pidin naerukrampidesse konkreetselt ära surema! :D
Kui arvaks, et mõni nolk vaatab seda saadet ja üritab midagi järgi teha, aga inimesed kes on 30 pluss?! :D Teema seisnes siis selles, et Angeelika istus mu seljataga ja pani kogu oma kere autoaknast välja ja tegi lendavat supermani mu juhipoolse akna kõrval, nagu üritaks mööda lennata autost. Ja noo ausalt, see jäi niii reaalne video, et piss tuleb püksi lausa! :D

Andsin kellelegi molli?! Aga ei mäleta...

Aeg läheb kiiresti ja mõningastes etappides väga aeglaselt. Näiteks lihtsalt nädalapäevad lähevad kiirelt mu meelest. Lõpuks jõudis kohale suvi ja soojus...mmm mõnna. Aga praktika kestab ikka veel ja see läheb aeglaselt mu meelest.

Eelmine postitus oli kolmapäeva kohta, et ma sant ja värki. Jalg on isegi hakanud järele andma valust. Auk varbas on ära paranenud ja üritasin natukene isegi sörkida täna, et näha kuidas olukord on. Joostes ei tundnud nagu midagi, aga nüüd on jälle valus toetada. Loodan väga, et homme on ikka kõik ok! Ma ausalt ei viitsi enam ringi longata.

Neljapäeval sain tunda veel rämedat nohu, mille omanikuks sain ilmselt sel hetkel, kui mingi tont mu autole tagant sisse sõitis ja ma vihmakäes arveid klaarima pidin. Kahjuks pole see nohu mind siiani maha jätnud, ta on mulle truu! :D 

Reede läks linnulennul. Pidasin väikese boksimatši maha paari inimesega ja noh, mõni solvus rohkem kui teine ja mõni läks lihtsalt lolliks. Mul on muidugi kahju, et nii läks, aga ma ei saa aega tagasi kerida. Kõige haigem on see, et olin reedel haige ja alkohol ja värk mõjusid kuidagi nii mulle, et mul on täielik mällar. Absull null noh! Ma isegi ei mäletanud, et ma kellelegi kallale läksin. Ega ka seda, mis enne või pärast seda oli. Ma arusalt ei tea mis juhtus! Ja see oli teist korda elus vist, kus mul on täielik mällar, no kohe mitte midagi ei mäleta. Kuigi mõned ütleks selle peale, et vb ei taha mäletada. Aga minu jaoks lihtsalt pole mida mäletada, sest ma ei saa seda ju lihtsalt oma ajust kusagilt välja imeda!? Noh, igatahes, rikkusin korralikult oma mainet tundub, sest teatud inimesed vaatavad mind nüüd väga imelikult, aga ega minagi neid kunagi alt ülesse vaadanud pole. Ilmselt jõudsime kõik lihtsalt samale pulgale nüüd, mida ma küll endale lubada ei saa ja pean hakkama jälle kõvasti enda kallal tööd tegema. Laupäeval pidin hommikul tööle minema ja nii megaraske oli. Olin endiselt haige ja ''eilne'' teadmatus ja kaos tekitasid hirmu. Õnneks ei läinudki väga kaua ja koju tagasi saades olin lihtsalt pai kiisuke, sest mul oli nii häbi kõige pärast, kuigi ei teadnud täpselt mille. Õhtul vajusin juba kella kümne paiku unne ja magasin korralikud 12 tundi jutti. Isegi pärast seda oli raske silmi avada. Liikusin tunnikese ringi vms, käisin turul ja Ülemistes korra, ning magama tagasi. :D Magasin veel paar tunnikest, siis helistas vend ja kutsus appi kolima, pärast seda vist jäin uuesti tukkuma, ei mäleta enam. Ja nii läks pühapäev lihtsalt tuimalt maha magades.

Tänane hommik algas kerge paanikaga, sest ma ei arvestanud, et Liivalaias lambist kõik teed kinni on pandud ja ma passisin tuimalt pool tundi ummikus, aga praksis siiski kõik ok õnneks.

Õhtul tuli veel A oma uut bemmi näitama ja ma niisama vesistasin ja uurisin pilli. Uskumatu, et ta lubas mul isegi üksinda minna sellega proovisõitu tegema! Lahe! Ma ei tahtnud enam kuidagi sellest pillist välja tulla! :D Väike rullnokk nagu ma olen! :D Või suur?

Valulik kolmapäev

Nonii, olen ametlikult sant nüüd. Ühel jalal on varbas auk, mille hõõrusin kui palli mängisin nv-l ja teisel jalal on mingi kanna põrutus koos päka rebestusega vms. Nii tore! Nii f-ing tore lihtsalt! Kaalusin täna hommikul tõsiselt koju jäämist, aga siin oleks liiga halb olnud oma uue naabriga, kes ei räägi minuga mitte midagi, aga kui telefonis kellegagi räägib, siis räägib üli valjult ja kurja häälega. Midagi ma muidugi aru ei saa, sest venekeelt ma ei mõista eriti, aga see selleks.
Hommikul vedasin ennast ikka haigena praktikale. Nina tilkus ja häält ei tulnud, aga päeva peale läks paremaks. Ainuke mure oli siis veel see liikumine. Kuidagi üle valu talutan ennast ringi ja üritan leida poosi, kus ma valu ei tunneks. Lucky me ikka!
Tulin nelja paiku koju, sõin pelmeene ja vaatasin natuke seebikat ning varsti ongi jälle tööle mineku aeg.
Ei oska rohkem midagi hetkel kirjutada. Püüan end koguaeg tegevuses hoida lihtsalt, et vaimsel tasandil võimalikult tuim olla.

Kõik mis sa teed, teed kõik endale...ja car crash

Nädalavahetus oli üllatavalt tore. Käisin üle pika aja Rkvres ja toimus totaalne söömisorgia. Kõik olid seal - kodus, ja toimuis nii selline pereelu nagu meil seal tavaliselt on, mis mõnikord halva nähes on isegi huvitav.
Pärast suurt söömingut osutus teatavaks, et mul on terve nädalavahetus vaba ja otsustasin minna mingite sõpradega välja Eestit avastama. Olime kahe autoga, et kõik saaks kaasa tulla, kes tahavad Käisime ära ida-blokis alustades Valaste joast, kus mõni huligaan tegi trikke ja kus sõime kõik kuus inimest öösel pannkooke, mille peale seal töötav naisterahvas küll nina kirtsutas, aga lõpuks kõik oma pannakad said. Sealt edasi sõitsime Toilasse, et näha ''taevatreppi'', see oli lahe, kõik olid juba parajalt svipsis kah ja selline sportimine ei olnud enam kergete killast. Enne seda muidugi oleks teepeal juhtunud peaaegu suur õnnetus. Kaks põtra seisid keset teed, aga täoselt kurvi taga, nii et jumal tänatud, et me otsa neile ei pannud ja kõik elus ja terved on. Või siis veel, et pikivahet hoidsime, oleks korralik pauk olnud vastasel juhul ilmselt. Toilas tiir tehtud, sõitsime edasi Kiviõlisse, ja ronisime öösel kell 3 tuhamäe otsa. Loomulikult ikka sealt poolt mähe, kus ei ole seda tehismäge korrigeeritud. Vot see oli trenn! Kohustuslikud väljasõidu pildid tehtud ja hommik põhimõtteliselt käes, liikusime tagasi kodu poole. Kus sai veel nunnusi päikesetõusu pilte teha. Mõnna!
Sain magama migni viie aeg ja mu vend helistas juba 11 ja äratas mu ülesse. Noh jah, ülejäänud pühapäev möödus zombina ja kõvasti süües, ning õhtul sõitsin Tallinnasse tagasi. Mis aga häda oli, oli see, et mängisin veits jalkat kodus ja hõõrusin varba nii ära, et konkreetne auk on sees ja mul ei ole mitte midagi jalga panna enam, mis haiget ei teeks sellele varbakesele. Lonkan nii kohutavalt, et häbi hakkab :( Nii halb!
Eile oli hommikul jalg täitsa ok ja läksin rõõmsalt hommikul praktikale. Õhtul koju tulles oli kah veel enam vähem ja otsustasin üle mitme nädala jooksma minna. Mis kulmineerus sellega, et jäin auto alla, või noh, mignid jorsid sõitsid nii, et üle mu varba pm ja ma prantsatasin kätega nende auto kõrvalakna klaasile. Sitakotid! Sõitsid minema ja ma jooksin väikeses šokiseisundis edasi. Palju ei jooksnud kah ja kodus hakkas jalg jälle valu tegema. Otsustasin kõike trotsides minna veel ikkagi T juurde, kes värvis ja lõikas mu juukseid ja vaatasime niisama telekat. Lõpuks kui koju sain, olin läbi! Kurk valutas, jalg valutas ja surm väsinud. Magama ära ja täna uus ja hullem päev.

Algas kõik sellega, et olin ärgates ikka veel väsinud ja kurk valutas. Jõudsin praktikale ja seal kohal kus ma midagi praktiseerin niiöelda, sinna tuli sellest kuust uus töötaja, keda ma pean nüüd välja õpetama. Naljakas lugu ikka! Praktikant õpetab töötajat. Iseenesest oli täitsa tore, sest päev läks migni üleheli kiirusel, ainuke probleem oli see, et kurk hakkas iga räägitud sõnaga veelgi enam valutama, lisaks mu jalg ei lasknud end unustada ja teine jalg sai kah mingi rebestuse täna. Väga masendav! Ma ei kujuta ette, mis homme saama hakkab...
Läksin siis ära kui Triinu, mis oli natuke rohkem kui pool tundi varem ja sõitsime siis rahulikult kodu poole, kui järsku käis laks, ja mingi sitane vene mutt sõitis mulle tagant sisse.!? Mida vi**u!!!??? Mis toimub nagu, mingi sitakoti nädal on või? Ma olin jälle löödud ja ei teadnud mida teha, jätsin auto tee ääres seisma ja tulin välja, mutt tuli ka ja ütles, et ei räägi sõnagi eesti keelt. Tra mida vittu, sa elad Eestis, tra õpi ära siis, kuradi jobi!!! Silitasime mõlemad oma autosid ja jumal tänatud, et Triinu minuuga kaasas oli, ta oli tõlk siis. Sain eide nr ja kirjutasin auto nr kah ülesse, eks vaatab, kas võtab midagi ette. Õnneks vist pääsesime mõlemad imeväikse kriimustusega ja ma tõesti ei osanud midagi teha tol hetkel, seega jätsime asja nii praegu. Jõudsin koju, tegin endale võiku ja nutsin natuke nii oma jalavalu üle kui ka kõige muu pasa üle, mis mind jälle jälitamas on ja läksin tööle. Nüüd ma siis istun siin oma päris tööl ja vaatan jalkat. Siin on vahemalt hea turvaline ja rahulik olla.