Kes oleks võinud arvata, et ühel päeval ärkan ja mulle pakutakse ühes vägagi lootustandvas firmas täiesti lambist projektijuhi kohta?!
Ma ei teagi mida tunda.!? Sees on nii palju emotsioone. Ühest küljest oleks see uue lehe pööramine mu elus ja mul oleks seda väga vaja. Teisest küljest eeldaks see, et peaksin oma õpinguid jätkama kaugõppes ja ma pole kindel, kas see mind rahuldaks?
Pluss pool on ka see, et nii noorelt alustada nii kõrgel kohal võib mulle väga palju head juurde anda, saaksin nii varakult juba jala niiöelda ukevahele ja tulevik ehk polegi enam nii tume siis? Miinus...mis siis kui mulle see ei sobi? Tegelikult, isegi kui see töö mulle ei sobi, siis ma saaksin alati ju tulla oma vana töö juurde tagasi. Ilmselt mis mind kõige enam hirmutab ongi kooliga seotud. Mu sõbrad, mu õpingud, mu eriala. Kaugõppes pole täpselt sama asja võimalik õppida, mida ma hetkel tudeerin. Mis siis kui midagi läheb väga valesti?! Aga mis siis kui ma selle võimalus käest lasen? Mis siis kui rohkem ei pruugi enam selliseid võimalusi tulla kunagi ? Appiiiiii!! Mu pea plahvatab kohe!
Ja siis ma taipasin, et kui ma peaksin selle töö vastu võtma ja kaugõppesse minema...see oleks justkui 10 aastat mu elule juurde. Mõelda vaid, et siis ei ole enam seda koolis käimise tunnet ja sõpradega hängimise ja klatšimise tunnet... Siis ongi ainult töö ja kauge kool ja siis pean hakkama juba peret looma ju? Või end hoopis totaalselt karjäärile pühendama. Ehk on veel aega ja ma kiirustan liiga selle suureks saamisega? Või on see saatus ja märk sellest, et mu elus peab midagi muutuma? Mida teha, mida teha? MIDA TEHAAAAA????!!!
