Jeei, haige jälle ju!!! ://

25.11.2012(pühap.)

Saatus ei lase mul vist mitte kunagi õnnelik ja rahus ja hästi end tunda. Ma ei saa aru, mida mina nii palju kurja olen teinud… Vaadates neid, kes mulle on teinud, siis neil on kõik priima ju. Aga ega ma ei soovikski kellelegi halba, tahaks lihtsalt, et kordki suudaks ka mina hästi elada!!

Nimelt siis, kui ühest ostast hakkab asi paranema, siis läheb teisest otsast jälle kõik käest ära… Mul nagu poleks mitte mingit kontrolli oma elu üle?! Umbes kolm päeva tagasi tervitas mind taas angiin. Kui tore, nii tore!!! Helistasin arstile ja ta kirjutas mulle telefoni teel antibiotse. Olin ise ka hämmingus, aga noh, mul oli neid tõesti kiirelt vaja, sest palavik oli algul nii suur, et ma ei suutnud isegi voodist vetsuni roomata õieti. Asi ei lõppenud sellega…ma ei tea kas annus oli liiga suur või milles asi oli, aga tundsin end juba pärast poolt päeva väga hästi. Ja siis… tekkis mul mingi allergiline vastureaktsioon antibiotsile ja nüüd ma siis istun siin, ei saa toast välja ja ei suuda midagi teha. Näen ja loen ainult, kui hästi on inimestel, kes mulle haiget on teinud ja kadestan. Äkki peaks kah kurjaks ja pahaks inimeseks hakkama. Öeldakse ju, et Jumal kaitseb lolle ja joodikuid, ehk kaitseb siis pahasid ka.

See pole veel kõik…kaugeltki mitte. Mind hakkavad painama jälle vanad asjad, aga ma ei saa nendest rääkida. Pole kellegagi nendest rääkida. Keegi ei saaks aru…

So just FUCK MY LIFE!!!

Imagine

17.11.2012 (laupäev)

Olen jälle üksi nädalavahetusel, nagu ikka…või vähemalt tunne on selline, tunne on nii miserable, kui vähegi olla saab. Öösel oli raske uinuda, lisaks kõigele muule käis ülemisel korrusel jube läbu või lihtsalt nii kõva muusika, et mu korteri seined värisesid nagu oleks maavärin. Õnneks kõik asjad jäid siiski terveks.

Olin täna ainult hommikul natuke tööl ja pärast seda koju, hakkasin filme vahtima ja nutma. Kõik on nii kuradi mõttetu lihtsalt.

Ma tean, et olen vigu teinud, aga teised on ka. Ka sina, kes sa vb võtsid vaevaks ja viitsimiseks seda lugeda, või siis ma ise, kui ma seda umbes kümne aasta pärast uuesti loen. Mul millegi pärast on tunne hetkel, et ma kirjutan siia kõike seda selleks, et üks kindel ja konkreetne inimene seda kunagi loeks, aga ma tean, et ta ei tee seda. See pole talle piisavalt oluline, mida ma tunda võin või arvan. Või isegi kui ta arvab, et on, siis tundub, et ta ei saa aru sellest või ei üritagi aru saada. Sealt tulevad ainult halvustavad ja halvad asjad minu kohta …   …   … 

Ma ei taha jälle halada. Kõik on niigi hästi-halvasti, et ma ei tea kuhu end toppida, et ma selles mõttetus elus kedagi ei segaks.

Üks ilus lause hakkas mind kummitama täna, nimelt selline - “I wish I could have you!”, see kõlab inglise keeles ikka nii ilusti. Eesti keeles ei oskaks isegi midagi nii head ja ilusat öelda. See kõlaks rohkem nagu, et “Ma sooviksin sind omada?!” See oleks nagu liiga nahaalne ja egoistlik. Või siis “Ma soovin, et ma saaksin sind?!” See nagu kõlab liiga seksistlikult ja ahistavalt. Aga inglise keeles on see täpselt nii nagu see olema peab. Enam-vähem nagu… “Ma soovin nii väga, et sa oleksid praegu siin ja ma tean, et sa mõtled sama.”

Too late

I hate getting too close to people, because when I thought thay would always be there for me, they eventually leave.

IROONIA

13.11.2012 (teisipäev!)

Ja ma ei väsi kordamas, milline suur IROONIA mu elu ikka on…

Nii siis, pole jälle pikalt kirjutanud. Just eile magama jades mõtlesin ma selle, et siis kui midagi toimub, siis ma tavaliselt ei kujuta, kas pole aega või mahti või mis iganes, aga siis kui midagi kirjutada pole, siis juskui ajan siin ühte suur mulli taga.

Täna oli koolis kreiiizi päev. Aga selle semestri inglisekeeled on nüüd läbi, ma loodan, kuima just täielikult viimast testi ei põrunud. Ehk siis, mul on juba plaan, teha järgmine teisipäev endale täiesti vabaks ja lihtsalt lebotada.

Täna tuli mingi hull trenni tegemise tuhin ka peale, aga õues ma küll ei tahaks joosta, sest nii külm on, et nina tuleb otsast. Riideid pole ka selleks korralikke. Aga samas ei tea ma millisesse spordikluppi minna. Tahaks esimese korra kellegagi koos minna, et siis nagu ots lahti teha ja siis võin edasi üksi kah käia. Ma isegi ei tea, kus need asuvad. J

Anyway, kui nüüd selle iroonilise osa juurde jõuda, pärast seda täitsa toredat ja minu päeva iseloomustavat kirjeldust jõuda, siis pean nentima, et inimesed on ikka nii IMELIKUD.

Minu elu IROONIA nimelt seisneb selles, et kui ma üritan muutuda, siis seda ei märgata, sellel lihtsalt tallutakse peal ja ei nähta oma nina ette, ega oma vigu. Pigem hõõrutakse vanu oldud asju ette. Mis kasu on siis üldse isegi üritamisel, kui seda ei hinnata.!? IROONIA.

Siis veel…kui kergeusklik võib ikka mõni inimene olla. Või noh, õigemini, eks igal inimesel ole omad soovid ja tahtmised ja armastatakse ja vihatakse neid keda tahetakse, aga kahju vaadata, et inimesed on koos, aga üks hoolib hoopis kellestki kolmandast ja teisel polegi nagu midagi teha. On ainult võimalused a) jääda üksi ja nutta patja; b) olla tallaalune, lükata ja tõmmata, solvatud ja alandatud; või c) olla väga kirglik, armastaja näidata koguaeg kui väga hoolid ja armastad, teades, et sind ei armastata vastu. Imelik, miks see nii on, et see keegi kolmas on alati sinust parem, tublim, ilusam, targem, hoolivam, hooram… Hahah, IROONIA!! Ei tahtnud ju kirjutada “hooram”, üldse mitte :D lihtsalt. IROONILINE. Miks sellised inimesed maailmas on. Miks sellised asjad maailmas juhtuvad. Miks on keegi tundmatu parem, kui see keda tunned???????

Kolmas asi on vist see, et kõik see mida mulle on kunagi räägitud mingite selliste IROONILISTE asjade kohta, üritan mina nüüd ühele väga toredale inimesele edasi anda. Paraku aga tundub, et ta on sama põikpäine kui mina ja ei taha mind mitte kuulda võtta. Samas ma mõistan teda täielikult. Ma saan aru, miks ta ei suuda seda sammu teha, mida ta tegema peaks. Kardab üksi jääda!! Kardab, et see mis tuleb on veel hullem, kui see mis praegu on. Ja mul on isegi natukene kahju, et ma sellest tundest või emotsioonist aru saan, sest see on tõesti lihtsalt surnud ring. Ja lehndus selle puudub. Või vähemalt mina küll ei ole seni suutnud veel ühtegi välja mõelda!! Kõrvaltvaatajal on tegelikult väga kerge öelda, et lõpeta see ära, aga see pole nii lihtne, keegi ei saa sellest paremini aru, kui sa ise. IROONIA!

Neljas IROONIA! Okei, see hakkab juba liiga pikaks postituseks vist muutuma, aga praegu on lihtsalt nii hea kirjutamise tunne.

Ma vihkasin kunagi ühte inimest siin maailmas. Mul pole häbi, või ei, häbi pole õige sõna…aga ma ei kahetse seda, sest ta on nüüdseks kah jäänud lihtsalt täisesti tühjaks kohaks siin ilmas ja ma isegi ma ei vihka teda enam, lihtsalt mitte mingisugust emotsiooni pole. Aga ma poleks kunagi arvanud, et võin uuesti kedagi nii palju vihkama hakata, või veelgi enam, et ma saan koha öelda, et “Jah, ma vihkan sind!” Kuid nüüd on see aeg käes. See on iseenesest nii raske protsess. Väsitav, kurnav, paranoiat tekitav, aga ma ei saa mitte midagi parata, et see inimeseloom peab siin maailmas eksisteerima ja et mul tuleb temaga ka mõnikord kokku puutuda. IROONIA. Mis see lahendus sellel puhul siis ikka oleks?? Et ma pean Eestist ära kolima? Aga kui see otsustab ka kunagi samma kohta kolida?? Ma ei saa ju igavesti selle deemoni eest põgeneda?! Ehk juhtub ime ja ka see elukas kaotab ükskord lihtsalt mu elus igasuguse koha, ka viha levelilt.

Kiire nädal on läbiiii

03.11.2012 (laupäev)

No nii, ongi “tormiline nädal” läbi. Kuidagi täitsa hästi sain hakkama isegi! Tubli mina : ))

Niisiis, kui nüüd asi kokku võtta, siis oli ka tagasilööke ja kolmapäevaks olin juba nii väsinud, et jäin keset päeva magama ja ei jaksanudki kooli tagasi minna, läksin siis õhtul tööle ja järgmine päev oli juba palju lihtsam, olin ju nö puhanud.

Ee…mingit tähtsündmust hetkel ei oska isegi meenutada. Tööl juhtus küll üks huvitav seik, aga ma ei oska seda isegi kirja panna… Ühesõnaga “peretüli” konkreetselt.

Anyway, üle pika aja tulin siis Rakveresse ka lõpuks. Sain ka naelad endale või õigemini oma kullakesele :D alla ja nüüd võib jälle lõbusalt ja muretult sõita. Eilne õhtu iseenesest möödus küll suhteliselt igavalt, aga saingi puhata rahulikult. Vaatasin x-factorit kuni magama jäin ja nägin nii lahedat unenägu, et sellest ei raatsi ma isegi siia kirjutada. :P

Tänane päev on ka kuidagi mega kiirelt läinud. Pole nagu mitte midagi pm teinud, aga juba õues pime ja päev peaaegu et läbi. Peaks ikka natuke tegutsema ka, kas või natuke õppima, sest homme sõidan tagasi Tlna ja siis õhtul lähen restorani sööma tüdrukutega töölt ja siis ei jõua nagunii midagi teha…