17.11.2012 (laupäev)
Olen jälle üksi nädalavahetusel, nagu ikka…või
vähemalt tunne on selline, tunne on nii miserable, kui vähegi olla saab. Öösel
oli raske uinuda, lisaks kõigele muule käis ülemisel korrusel jube läbu või
lihtsalt nii kõva muusika, et mu korteri seined värisesid nagu oleks maavärin.
Õnneks kõik asjad jäid siiski terveks.
Olin täna ainult hommikul natuke tööl ja
pärast seda koju, hakkasin filme vahtima ja nutma. Kõik on nii kuradi mõttetu
lihtsalt.
Ma tean, et olen vigu teinud, aga teised on
ka. Ka sina, kes sa vb võtsid vaevaks ja viitsimiseks seda lugeda, või siis ma
ise, kui ma seda umbes kümne aasta pärast uuesti loen. Mul millegi pärast on
tunne hetkel, et ma kirjutan siia kõike seda selleks, et üks kindel ja
konkreetne inimene seda kunagi loeks, aga ma tean, et ta ei tee seda. See pole
talle piisavalt oluline, mida ma tunda võin või arvan. Või isegi kui ta arvab,
et on, siis tundub, et ta ei saa aru sellest või ei üritagi aru saada. Sealt
tulevad ainult halvustavad ja halvad asjad minu kohta … … …
Ma ei taha jälle halada. Kõik on niigi
hästi-halvasti, et ma ei tea kuhu end toppida, et ma selles mõttetus elus
kedagi ei segaks.
Üks ilus lause hakkas mind kummitama täna,
nimelt selline - “I wish I could have you!”, see kõlab inglise keeles ikka nii
ilusti. Eesti keeles ei oskaks isegi midagi nii head ja ilusat öelda. See
kõlaks rohkem nagu, et “Ma sooviksin sind omada?!” See oleks nagu liiga
nahaalne ja egoistlik. Või siis “Ma soovin, et ma saaksin sind?!” See nagu
kõlab liiga seksistlikult ja ahistavalt. Aga inglise keeles on see täpselt nii
nagu see olema peab. Enam-vähem nagu… “Ma soovin nii väga, et sa oleksid praegu
siin ja ma tean, et sa mõtled sama.”
