Kummalised valutorked

Olin eile poole ööni tööl ainult ja sain juba nelja ajal koju. Magama jäämine ei olnud aga üldsegi mitte lihtne, sada-miljon mõtet oli peas ja und nagu ka ei olnud. Lõpuks, kui umbes tund hiljem uinusin, ei saanudki kaua magada, ärkasin meeletute valutorgete peale mis mu rindkeres ja kolmnurga piirkonnas esinesid. Üritasin aru saada, miks nii valus on, aga valu oli nii kohutav, et pisarad hakkasid voolama ja hingata oli raske ja iiveldama ajas. Esimene mõte oli, et pean kiirabisse helistama ja ei saa öösel tööle minna, et millal ja kuidas ma helistan, et olen haige ja ei tule tööle. See oli mu suurim hirm. Vähkresin küljelt küljele ja silitasin valukollet, ise lootes, et sellega valu liigub laiali ja ei ole enam nii talumatu. Korrutasin enda peas, et pean uuesti magama jääma, et kui ma ärkan siis ma ei tunne enam valu ja kõik on korras. Vähkresin nii umbes tunnikese ja lõpuks ilmselt siiski uinusin uuesti. Kui paar tundi hiljem ärkasin ei olnud enam valus, aga pea on kuidagi paks ja halb on olla üleüldiselt. Kõige kurvem asja juures on see, et mul pole kellelegi isegi kurta või rääkida, et mul halb on olla. Mõtlesin, et üks inimene on, kes minust siiralt hoolib, et räägin talle ja et ta vähemalt mõtleb mu peale siis ja tunneb muret. Selle peale sain aga taaskord metafoorilise rusikaga lihtsalt näkku. Ta väitis, et tal on nii kiire ja tööl on ja blaablaa ja siis tuli hoopis välja, et ta on tööl küll, aga tegeleb saja muu asjaga ja reaalsus on see, et tal on kõigi ja kõige jaoks aega, teda lihtsalt ei koti, et minuga midagi valesti on. Päris kohutav tunne on nüüd. Lisaks sellele, et ma tunnen ennast füüsiliselt väga halvasti, pole mul ka vaimset tuge nüüd. Üritasin googeldada, et milles asi võib olla...Erinevad maohaavandid või... midagi konkreetset ei saanudki teada. :( Loodan, et järgnevad ööd tööl ei ole nii talumatud, kui see valu täna öösel. Muud polegi mul enam, millele või kellele loota. :(

Tahaks kummikuid...sügis

Veider saatus mul ikka, ma ei pea mitte midagi kunagi tegema, et kõik lihtsalt nii katastroofiliselt pekki läheks! Aga mis ka ei oleks, ma ikka ja alati tahan tagasi ühte ja samma kohta...keegi ei suuda asendada ega paremaks muuta ega täiendada midagi, mida mul vaja oleks. Mitte keegi! Ja nii valin ma alati tee, mis on turvaline ja kindel.
Pole väga aldis olnud siia kirjutama mõnda aega jälle, aga mis siis teinud olen?...hmm...
Põhiline elu on olnud tööl käimine ja juba hakkab väike närv kooli pärast kah sisse tulema, enam nagu ei kipu üldse nii nagu mingi kuu aega tagasi tunne oli. Võtsin endale paar vaba päeva kah, et kas või natukene ringi trippida, sest kõik mu unistused ja plaanid lendasid nagu ikka vastu taevast. Käisin siis mõned päevad tagasi Otepääl seiklusrajal seiklemas. Uskumatu milline vuss ma ikka olen! Täiesti pekkis!!! Kartsin juba esimesel rajal nii palju, et kerge klimp oli kurgus ja mõtlesin, et kas peaks juba pooleli jätma? Tegin siiski neli rada läbi ja viiendale ei hakanud minema, aga kuuldes kuidas seal mõni veel hullemini ulgus kui mina...siis ehk ma polnudki kõige hullem. Siiski, ma ei osanud karta, et ma nii äpu olen :( häbi on kohe lausa. Kuigi mulle öeldi, et olen isegi arenenud nii oma vee kartuse kui ka kõrguse kartuse suhtes. :) Vb öeldi seda niisama suu-soojaks, aga korraks oli küll hea tunne sees.

Nagu näha, on Eesti suvi läbi ja aeg on end valmistada ette süguseks, mu selle sügsise, ja muidugi ka eelmiste, suur armastus on Vivienne Westwoodi wellies, loomulikult ei raatsiks ma iial originaale osta, aga kuidagi jokutan ka sellega, et endale vuflid muretseda ja jalad kuivas hoida. Varsti nina tatine jälle! :( Jälle asi, mida ma ei ole suutnud oma pika elu jooksul muuta, on mu otsustusvõimetus! Miks ma ei võiks lihtsalt ära osta ja saagu siis mis saab?! Jobu! Kooliasjad kah kõik seisavad... Praktikaaruandel olen ära jõudnud kirjutada tiitellehe ja sissejuhatuse...hallooooo nagu tõesti?!
Aaaaaaa, ja täitsa hull värk, kus ma eile tegin avastuse, et mul ikka ühika toakaaslasega jopanud! See et me ühtegi sõna ei räägi ja oma asjadega tegeleda saame rahus on minu jaoks tegelikult ideaalne variant! Aga boksis on kõrval toas mingi täielik debiilik inimene. Vähe sellest, et ta migni lambi hetkedel oma instrumenti mängib ja mul magada ei lase, trambib ta ringi nagu mingi elevant. Kasutab teiste asju, ilma et luba küsiks ja noo eiiiiiii, eile sai mul mõõt täis, nahhui, kui sa võtad teiste asju ilma, et luba küsiks, siis kasuta neid vähemalt ja pane tagasi sinna kust võtsid, mitte ei vii oma tuppa kuradi asju! Mida vi**u ausalt, kus tuleb selline jultumus? Tra sellistele tuleks vastu hambaid anda, et nad aru saaks, kuidas elu toimib? Haige! Ma saan aru, et kui sul vaja, siis küsi, nahhui sa minu asjad oma tuppa viid ja need ära peidad? Mingi kuradi....õhhhhh, ma ei saa mõelda isegi, lähen nii keema siis!!!!

Eile juhtus veel üks kurb seik. Olin öösel tööl nagu ikka ja tööle tuli üks poiss, kellega ma suht hästi läbi saan, aga juudas, ta oli kusagil väljas olnud ja peksa saanud, ja kõik kohad olid verd täis, huulest oli hiiglaslik tükk väljas ja kui ta rääkis siis verd purskas lausa iga kord. Asjad olid kadunud või varastatud  ja ta enda ainus mure oli, et magama saaks. Kuigi ta korterikaaslane ei vasstanud telefonile ja ilge stress oli selle pärast, aga kogu üldmulje oli üldse õõvastav! Kahju, kui oled juba suur inimene ja ikka üldse ei anna endale aru, mida ja kuidas teed ja kus ja kellega oled?! Mul oli lihtsalt nii kahju temast, aga ma ei saanud teda ju kuidagi aidata. Olen mina ikka alles härdakene. :/

I am so not back in the game

I am just bored as hell!
Uskumatu, kui palju või tegelikult siis vähe võib muutuda sellise lihtsa asjaga, kui muudad midagi kardinaalselt oma elus. Umbes nädal tagasi loobusin oma kontost facebookis ja niinimetatud sotsiaalmeedia survestusest. Siiani olen mina ideaalselt hakkama saanud, veelgi enam, kui välja arvata see, et olen päris tihti igavusse lämbumas, ei tehta vähemalt draamasid enam selle pärast, et keda või keda mitte ma seal sebimas käin ja kellega jutustan.?! Kuid mis peamine, mul on tõesti liiatigi palju aega ülearu nüüd. Sellest hoolimata pole ma suutnud enda kooliasjadega alustada ega ka mitte midagi muud konstruktiivset leiutanud. Kahju on muidugi, et nii pidin ära kaduma, aga kes teab milleks see hea on? Või noh, keda ma peale enda lollitan, see pole hea tegelikult, mulle vähemalt mitte, sest ma tunnen kuidas mu sisemine viha ja raev aina kasvavad, aga konksu otsast ma ikka lahti ei rabele, tee mis tahad. Meeletu igatsus tuleb vahepeal peale, et seletada mingit lambi mula lihtsalt, mitte mingite piiridega. Mulle meeldib tihti üle piiri minna ja mitte halvas mõttes, ma ei taha kellelegi halba sellega teha, sellepärast oligi parem ära blokkida oma fb-konto. Aga et vältida kogu seda kammi, mis sellega kaasneb, pean õppima end taltsutama. Korrutan koguaeg endale vaid, et ``Easy tiger, ja varsti panen su üldse magama!`` :D
Mõningaid toredaid fakte olen kah teada saanud viimasel ajal!
Esiteks seda, et olen matas suht loll ilmseleglt ja tuleb välja, et paljud imestavad, et ma kooli lõpetasin. :D Kummaline, irooniline lausa, sest nii enda kui ka paljude teiste arust lõpetasin ma päris edukalt. Aga nooooh, inimesed kõik erinevad ju, oma erinevate mõttemaailmadega.
Edasi, väidetavalt ei oska ma riimida ja paar postitust tagasi MINU enda väikeste kätekestega kirjutatud luuleread ei pidavat mulle kuuluma või siis pidavat nii suurt hämmingut tekitama, justkui oleks maailmaime see. Noo selgeee! Ajeee ajee :D
Edasi, väidetavalt olevat ma kõige suurim valetaja ja seda ütleb mulle inimene, kes on mulle korduvalt valetanud. Täis salakavalust! Lust elule!
Ei aga mis...see on alati mind imestama pannud, kui imeliselt inimesed ikka endast arvavad. Kõik näevad teise silmas palki, aga enda silmas ei näe mitte üks hing pindu! Saluut ja proosit selle peale! Sitt!**
 

Ühikarotielu

Kõik on nii nagu on...ma ei võitle enam tormi ja tuultega...ma olen vait ja tasa ja ootan, ma lihtsalt ootan, ei tea mida, aga lihtsalt ootan. Ma olen end teelt kõrvaldanud ega sega enam kedagi, kuigi olen veel olemas. Kahjuks!
Pärast seda, mida ma mõned päevad tagasi nägin...ei usalda ega usu ma enam kedagi, iial. Mitte et ma seda konkreetset inimest üldse kunagi usaldanud olen...aga õnneks pole ta mulle ka lähedane, nii et mul on pohhui suht temast ja tema tegemistest. Lihtsalt..miks halada, kui ise kõik teha oma tahtmistele vastupidiselt. Ma üritan ja punnitan nii et ninast veri väljas ja ikka ei tule tulemust, aga tema lihtsalt ootab ja kõik peaks sülle langema? Nimelt kohtas ta mõned kuud tagasi välismaalast kellega semmima hakkas, siis kõik oli nii ilus ja hea ja hullult tehti mingeid asju ja elu käis. Nii, siis tuli aeg, kus hakkas vaheaeg ja välismaalane sõitis oma koju selleks ajaks ja eks igatsus ja armukadedus tegid oma töö. Tulemus on see, et välismaalasel viskas see kõik näägutamine üle ja ta ütles, et asi jääb katki, et vaatab edasi siis, kui ta tagasi tuleb vms. Nüüd on vaid nädal jäänud tema tagasitulekuks ja mida teeb see inimene, kes siin on. Uskumatu! Ühikas elades näed ja kuuled nii mõndagi! Uued inimesed on hakanud erasmusega peale tulema ja võetakse esimene ettejuhtuv lihtsalt ja tõmmatakse sõna kõige otsesemas mõttes läbi. :O Ja kui idioot peab see olema, kes end nii kätte annab ja endaga nii teha laseb? Või olen ainult mina nii vanamoodne? Ei usu! Pärast seda teevad kõik näo, et ei ole kunagi üksteist näinud :D mis on selle kõige juures kõige lõbusam osa. Mõelda vaid, kuidas nii saab? :D Ma alati jälgin ja muigan lihtsalt ja vangutan pead, sest tean, et karma is A BITCH!
Anyway... tulles tagasi mu viimase postituse juurde, siis ei ole vaja muretseda, ma olen liiga nõrk inimene, et endale midagi teha. Seega leidsin uue mooduse, kuidas ära kaduda, ma lihtsalt hoian nii võimalikult kaua nii võimalikult madalat profiili, kuni keegi enam ei mäleta ega märka mind lihtsalt. ;)

It's time!

It's time to go and not to look back

I will be there for you but not anymore wearing the black.

 

After awhile I will be wrapped in a white

but still be hoping that you will have the faith.

...

But don't worrie my cild

I will be happier after that

and when ever you cry,

I will be there to solve your crap.

...

Does't matter anymore if I try or not,

it is just my time.

The days will go by

and you will forget about me at your side.

 

So i guess it is time for me to erase everything about me and hope that no one will see!

Bye!

 

 

feel weird sometimes

No extra words needed...just tears

Nädal möödas, needus kaelas

Kui rõõmustav on alati lugeda, et inimesed kes kunagi meelega sitta keerasid, et nenede elu on nii ideaalne ja tore nüüd ja siis ma mõtlen enda peale...et millal ma viimati reaalselt õnnelik olin? Ei mäleta ausalt öeldes...
Miks mul peavad nii tohutud kompleksid olema? Miks ma ei suuda lahti lasta inimestest, kes mulle halba tahavad? Ma saan ju aru, et nad on sisimas kurjad ja see on nii ilmselge ja must-valge, aga ikkagi on midagi, mis mind kinni hoiab. See selleks.

Viimane nädal on läinud kiirelt, isegi olenemata sellest, et veetsin enamus ajast maal. Täitsa üllatavalt normaalne oli isegi. Käisin mõttetus Võsu rannas, kus iga teine on tuttav... ei istu mulle selline värk kohe mitte. Sain kokku Annaka ja Zebiga, ning pidin taas tõdema, kuidas mõned asjad siin maailmas ikka ei muutu mitte mitte kunagi... Tegin head paremat süüa, ühel päeval terve kana ja teisel päeval Garfieldi lemmik rooga. Nii nämma-nii äge.
Nii kui pealinna jõudsin läks kõik allamäge, nagu mingi paha needus oleks mu peale laskunud...ja nüüd ma siis istun ja kurvastan jälle. Mis seda parandaks? Kuidas ma ise endale ükskord kasulik saaksin olla?!!!