Veider saatus mul ikka, ma ei pea mitte midagi kunagi tegema, et kõik lihtsalt nii katastroofiliselt pekki läheks! Aga mis ka ei oleks, ma ikka ja alati tahan tagasi ühte ja samma kohta...keegi ei suuda asendada ega paremaks muuta ega täiendada midagi, mida mul vaja oleks. Mitte keegi! Ja nii valin ma alati tee, mis on turvaline ja kindel.
Pole väga aldis olnud siia kirjutama mõnda aega jälle, aga mis siis teinud olen?...hmm...
Põhiline elu on olnud tööl käimine ja juba hakkab väike närv kooli pärast kah sisse tulema, enam nagu ei kipu üldse nii nagu mingi kuu aega tagasi tunne oli. Võtsin endale paar vaba päeva kah, et kas või natukene ringi trippida, sest kõik mu unistused ja plaanid lendasid nagu ikka vastu taevast. Käisin siis mõned päevad tagasi Otepääl seiklusrajal seiklemas. Uskumatu milline vuss ma ikka olen! Täiesti pekkis!!! Kartsin juba esimesel rajal nii palju, et kerge klimp oli kurgus ja mõtlesin, et kas peaks juba pooleli jätma? Tegin siiski neli rada läbi ja viiendale ei hakanud minema, aga kuuldes kuidas seal mõni veel hullemini ulgus kui mina...siis ehk ma polnudki kõige hullem. Siiski, ma ei osanud karta, et ma nii äpu olen :( häbi on kohe lausa. Kuigi mulle öeldi, et olen isegi arenenud nii oma vee kartuse kui ka kõrguse kartuse suhtes. :) Vb öeldi seda niisama suu-soojaks, aga korraks oli küll hea tunne sees.
Nagu näha, on Eesti suvi läbi ja aeg on end valmistada ette süguseks, mu selle sügsise, ja muidugi ka eelmiste, suur armastus on Vivienne Westwoodi wellies, loomulikult ei raatsiks ma iial originaale osta, aga kuidagi jokutan ka sellega, et endale vuflid muretseda ja jalad kuivas hoida. Varsti nina tatine jälle! :( Jälle asi, mida ma ei ole suutnud oma pika elu jooksul muuta, on mu otsustusvõimetus! Miks ma ei võiks lihtsalt ära osta ja saagu siis mis saab?! Jobu! Kooliasjad kah kõik seisavad... Praktikaaruandel olen ära jõudnud kirjutada tiitellehe ja sissejuhatuse...hallooooo nagu tõesti?!
Aaaaaaa, ja täitsa hull värk, kus ma eile tegin avastuse, et mul ikka ühika toakaaslasega jopanud! See et me ühtegi sõna ei räägi ja oma asjadega tegeleda saame rahus on minu jaoks tegelikult ideaalne variant! Aga boksis on kõrval toas mingi täielik debiilik inimene. Vähe sellest, et ta migni lambi hetkedel oma instrumenti mängib ja mul magada ei lase, trambib ta ringi nagu mingi elevant. Kasutab teiste asju, ilma et luba küsiks ja noo eiiiiiii, eile sai mul mõõt täis, nahhui, kui sa võtad teiste asju ilma, et luba küsiks, siis kasuta neid vähemalt ja pane tagasi sinna kust võtsid, mitte ei vii oma tuppa kuradi asju! Mida vi**u ausalt, kus tuleb selline jultumus? Tra sellistele tuleks vastu hambaid anda, et nad aru saaks, kuidas elu toimib? Haige! Ma saan aru, et kui sul vaja, siis küsi, nahhui sa minu asjad oma tuppa viid ja need ära peidad? Mingi kuradi....õhhhhh, ma ei saa mõelda isegi, lähen nii keema siis!!!!
Eile juhtus veel üks kurb seik. Olin öösel tööl nagu ikka ja tööle tuli üks poiss, kellega ma suht hästi läbi saan, aga juudas, ta oli kusagil väljas olnud ja peksa saanud, ja kõik kohad olid verd täis, huulest oli hiiglaslik tükk väljas ja kui ta rääkis siis verd purskas lausa iga kord. Asjad olid kadunud või varastatud ja ta enda ainus mure oli, et magama saaks. Kuigi ta korterikaaslane ei vasstanud telefonile ja ilge stress oli selle pärast, aga kogu üldmulje oli üldse õõvastav! Kahju, kui oled juba suur inimene ja ikka üldse ei anna endale aru, mida ja kuidas teed ja kus ja kellega oled?! Mul oli lihtsalt nii kahju temast, aga ma ei saanud teda ju kuidagi aidata. Olen mina ikka alles härdakene. :/
