Kõik on nii nagu on...ma ei võitle enam tormi ja tuultega...ma olen vait ja tasa ja ootan, ma lihtsalt ootan, ei tea mida, aga lihtsalt ootan. Ma olen end teelt kõrvaldanud ega sega enam kedagi, kuigi olen veel olemas. Kahjuks!
Pärast seda, mida ma mõned päevad tagasi nägin...ei usalda ega usu ma enam kedagi, iial. Mitte et ma seda konkreetset inimest üldse kunagi usaldanud olen...aga õnneks pole ta mulle ka lähedane, nii et mul on pohhui suht temast ja tema tegemistest. Lihtsalt..miks halada, kui ise kõik teha oma tahtmistele vastupidiselt. Ma üritan ja punnitan nii et ninast veri väljas ja ikka ei tule tulemust, aga tema lihtsalt ootab ja kõik peaks sülle langema? Nimelt kohtas ta mõned kuud tagasi välismaalast kellega semmima hakkas, siis kõik oli nii ilus ja hea ja hullult tehti mingeid asju ja elu käis. Nii, siis tuli aeg, kus hakkas vaheaeg ja välismaalane sõitis oma koju selleks ajaks ja eks igatsus ja armukadedus tegid oma töö. Tulemus on see, et välismaalasel viskas see kõik näägutamine üle ja ta ütles, et asi jääb katki, et vaatab edasi siis, kui ta tagasi tuleb vms. Nüüd on vaid nädal jäänud tema tagasitulekuks ja mida teeb see inimene, kes siin on. Uskumatu! Ühikas elades näed ja kuuled nii mõndagi! Uued inimesed on hakanud erasmusega peale tulema ja võetakse esimene ettejuhtuv lihtsalt ja tõmmatakse sõna kõige otsesemas mõttes läbi. :O Ja kui idioot peab see olema, kes end nii kätte annab ja endaga nii teha laseb? Või olen ainult mina nii vanamoodne? Ei usu! Pärast seda teevad kõik näo, et ei ole kunagi üksteist näinud :D mis on selle kõige juures kõige lõbusam osa. Mõelda vaid, kuidas nii saab? :D Ma alati jälgin ja muigan lihtsalt ja vangutan pead, sest tean, et karma is A BITCH!
Anyway... tulles tagasi mu viimase postituse juurde, siis ei ole vaja muretseda, ma olen liiga nõrk inimene, et endale midagi teha. Seega leidsin uue mooduse, kuidas ära kaduda, ma lihtsalt hoian nii võimalikult kaua nii võimalikult madalat profiili, kuni keegi enam ei mäleta ega märka mind lihtsalt. ;)
