31.08.2012
(reede)
No
nii, ma ei kirjuta eriti tihti enam, jahm… pole aega ja pole motivatsiooni ja
ehk pole isegi enam millest kirjutada.
Elu on
ikka imelik. Kuidas kõik ikka üleöö muutub ja ei muutu enam iial tagasi
normaalseks või siis isegi mitte endiseks…
Ma
ikka ja alati ainult emon siin :D Aga jah, pole midagi ilusat ja head kah. Ema
on juba kolm nädalat haiglas ja kuhu see kõik viib? Raske on nüüd sel aastal
alustada Tlnas jälle, või kuidagi mõtlen kõik ehk liiga raskeks?? Ei tea ka,
tahaks nagu ikka ja jälle lihtsalt põgeneda. Ma kahetsen, et Aussist ära tulin,
kahtsen seda liiga palju juba L Kajuks ei ole mitte mingit
võimalust, et tagasi kah minna, ükskõik kui väga ma seda ka ei tahaks. Aga mine
sa tea, ehk tuleb kunagi võimalus, ja ma pääsen sellest enda jaoks täisesti
tühjast kohast, nagu seda on Eesti…
Tööl
on sellegipoolest ikka fun. Mulle tõesti meeldib Telegraafis ja ma vist ei leia
kunagi paremaid inimesi või vähemalt sellit kollektiivi, kui need on, kes
Telegraafis. Noo kõik ei ole seal kah alati nagu lillemeri, aga õhtusöögis
inimesed on ikka siiski head. Sellepärast ma siit lahkuda ei suudagi vist, sest
mujal ei tundu olevat sellist kollektiivi. Ah jaaa, mis veel on põnev mu
tööjuures, mõnikord näeb ikka kuulsaid ja huvitavaid inimesi kah. Nagu näiteks
täna! Teenindasin Sofi Oksaneni…esialgu nende tuppa ja siis teenindas üks
kaastöötaja neid terrassil. Aga siiski, huvitav tunne ja teadmissed :D
Muu elu ikka imeb kohati :D Kui irooniline, et inimesed keda arvad, et saad kõige rohkem usaldada ja uskuda, tõmbavad sulle labaselt koti pähe. Ja mis kõige tobedam, on see, et kord juba olen selle kõik läbi elanud ja uskunud, et õpin midagi sellest, siis tegelikult astun endiselt samasse ämbrisse. Iroonia mis sugune, tõesti!!
Ei aga, kui kõik oleks teisiti, vb siis ei oleks
üldse nii dramaatiline elu, nagu pragu. Ehk oleks siis isegi igav, liiga igav,
et elada…
Muu elu ikka imeb kohati :D Kui irooniline, et inimesed keda arvad, et saad kõige rohkem usaldada ja uskuda, tõmbavad sulle labaselt koti pähe. Ja mis kõige tobedam, on see, et kord juba olen selle kõik läbi elanud ja uskunud, et õpin midagi sellest, siis tegelikult astun endiselt samasse ämbrisse. Iroonia mis sugune, tõesti!!
