Elu õpetab mind nii karmilt

Elu õpetab mind tõesti karmilt!
Kas ma ei saa mitte midagi siin maailmas nii kogeda, et ma ei saaks haiget, et ma ei peaks kannatama ja õnnetu olema? Tegelikult ma tean, et viga on minus endas, ma teen alati asju sama moodi, isegi kui ma tahaksin muuta oma olemust ja tegutsemis viisi ja tulemust, siis välja kukub ikka täpselt nii nagu alati. Needus!
Kõik inimesed üritavad mu pead segi ajada koguaeg ja ma lähen nii kaasa sellega, isegi kui ma midagi ei mõtle ega tunne, siis ma lähen nii kaasa selle vooluga, et pole oluline milline inimene on, ma leian temas ikka midagi mis mulle meeldib ja midagi mis ei meeldi. Seda enam on kõik nii kohutavalt raske nüüd... Ma tahaks nii väga kirja panna ja edasi anda seda, mida kõike ma mõtlen ja kogen iga päev, aga seda on nii palju, et ma ei suuda seda kuidagi tähtsuse järjekorda panna, et siis migni loogiline teema sellest tekiks. Ilmselt kui suudaks, siis neid teemasid ei oleks kah...Aga eks ma pean siis väikeste killuestena asju arhiveerima järelikult.
Pärast seda kui ma mõned õhtud tugevas emotsionaalses surutises olin veetnud, tundsin end eile õhtul üllatavalt hästi. Hoolimata sellest, et mu hammas valutas. Igatahes, ma ei tea kas mõjus kuidagi see, et ma nägin ühte inimest eelmisel õhtul või millest see oli, aga töölt tulles tundsin, et minus on head energiat, mida ma tahaks jagada. Kuna Triinu meeleolu oli aga hoopis kehvapoolne, siis valisin tema oma ohvriks, keda turgutada. Kutsusin ta ühikasse ja pidime tegelikult kuhugi istuma minema, aga aasi kulmineerus sellega, et jäime hoopis ühikasse istuma ja veinitama. Veidi aja pärast liitusid meie juturingi veel mu toakaaslane ja naabertoakaaslane. Naabertoa teine kaaslane oli mehi sebimas. Aga varsti ilmus ka tema välja koos türklaste ja eesti kutiga. Neil oli muidugi Myndi ralli jälle plaanis, mis meid jättis kõiki külmaks. Kahjuks tekitas kogu olukord mõnes teises inimeses parakaid ja siis hakkasid mingid smssid jälle lendama. Kurb muidugi! Sellel rindel ilmselt tõesti ei muutu mitte kunagi mitte midagi. Olin eile lõpuks vist täitsa purjus ja üks hea sõber tuli viis Triinu koju õhtu lõppedes. Mina muiugi suundusin oma elu suurimat viga sooritama ja suurimaid triibulisi saama ilmselt. Sellest on lausa häbi kirjutada, pean selle endale kuhugi privaatselt kirjutama ja ehk kui ma seda iga päev loeksin, äkki ma lõpuks taipaksin, et mu käitumine on absurdne, rumal ja andestamatu. Nii mulle endale, kui ka teiste poolt peaks olema ilmselt! Kui oma tuppa lõpuks jõudsin ja magama kukkusin olid mul meeletud süümekad...ma ei teadnud, kas nutta või naerda oma järjekordse elu lolluse pärast?! Sain uinuda kolmeks tunniks ja juba hakati köögis klaase lõhkuma ja valjult jutustama ning mul oli aeg kooli liikuda. Kooliteel ma veel mõtlesin, et oli mis oli, aega ei saa tagasi keerata ja elul on lihtsalt oma viisid ja moodused minu harimiseks. Kes loeb raamatuid ja vaatab filme, kes õpib teiste pealt ja kes peab ise koguaeg elult peksa saama, et midagi õppida. Kahju on muidugi sellest, et reaalsuses ma ei õppinud ikka mitte si**agi sellest ja teeksin sama moodi ka järgmine kord... See kõik pani mind isegi muigama teel olles. Koolis ootas mind muidugi üks kurb üllatus, aga siis oligi selge. Ma olen lihtsalt mingid vitsad ära teeninud...karmavõlg või nii. Noh, sitta kah siis, eks me näe, kui kaua elu mind nuhtleb, enne kui midagi hästi kah läheb. Ma saan aru, et selleks et midagi hästi läheks, pean ma ise midagi muutma, aga noo kurat, kui iga kord ma midagi muudan isegi, siis välja kukub ikka crap!

Mida ma küll tegema peaks?

Kui nüüdseks on mu hamba kaotusest ja muudest traagilistest sündmustest pea kaks nädalat möödas, siis väsimus ja haigus võtavad minu üle võimust ja panevad tegema asju, mis ei too kasu ei mulle ega ka teistele... Aga mida ma teha saan!? Mulle hakkab kohale jõudma, et ma olen siin maailmas ainult ühte inimest tõeliselt armastanud vist? Või mis mul viga on?

Pärast lõbusat ja omanäolist nädalavahetust on asjad kuidagi eriti allamäge hakanud minema. Ilmselt on see seotud kuidagi sellega, et lõbumuffinitest pakatav naer oli kergelt üle doseeritud ja nüüd tuli maksta karmi hinda selle eest. Pühapäeva veetsin tööl ja õppides ning esmaspäevaks olin täielikult haigestunud ja vajasin kogu oma jõudu, et tähtis kontrolltöö koolis valmis kirjutada. Tulemust veel ei tea, aga kõige hullemini see vast kah ei läinud. Haigestumisega on muidugi see tore lugu, et kõiges on süüdi see külm ilm. Käisin laupäeval jooksmas ja ahmisin terve õue õhu sisse endale ilmselt. Igatahes pühapäeval algas kerge köha, mis ööseks muutus nii raskeks, et ma ei tea kuidas mu toakaaslane üldse magada sai, sest mina ei saanud absoluutselt. Lisaks sellele olevat ma väidetavalt unes naernud, rääkinud ja norsanud, siis nendel ajahetkedel kui ma parajasti ei köhinud ja neid ei olnud just palju. Kui põnev!
Esmaspäeva õhtu oli asi väga halb, tundsin et tahaks magada ja palavikku tunda ja lihtsalt maha surra. Mingi türklane käis pinda, et tal on tablakaid, mis teevad paremaks asja...üle suure eneseületuse olin nõus temaga ühe tablaka joogi tegema ja siis kobisin magama ära kah. Õnneks ei olnud täna kooli ja sain magada normaalselt vähemalt, ehk ma sellepärast ikka veel üleval passin kah?! Igatahes, käisin hambaarstil ja selgus, et see kroon mille nad mulle tegid ei sobi ikka piisavalt ja teevad uue, sain praegu vana-uue-krooni suhu endale. Alguses tundus küll, et mis asi see nüüd siis on, aga kuna mul on see hammas juba viies eri versioonis suus olnud, siis mul läheb harjumisega juba üli kiirelt...praegu juba tundub ok isegi, ainult natuke paksuke või nii. Peale arstil käiku ja selgust, et pean sinna ikkagi veel ühekorra tagasi minema, suundusin kooli ja olin mõne tunni asjalik kah.
Päeval üksi haigena ja üli emotsionaalsena end tundes suutsin ma aga ilge käkiga hakkama saada jälle... Ma kirjutasin talle, talle kellega ma olin üritanud mitte suhelda juba üle kuu aja, kellele ma ei taha haiget ja halba teha, kellele ma tahan üle kõige siin maailmas head. Asi läks nii käest ära... ei mingit sõimamist ega solvamist nagu tavaliselt... ainult valu ja äng ja kurbus, nii tema kui ka minu tekstis. Ma ei tea tõesti kas mu immuunsüsteemi nõrgenemine teeb ka mu kõik muud otsused ja võimed võimetuks? Korduvalt leidsin end jälle aknast välja vaatamas, mitte midagi konkreetset, ja pisarad lihtsalt voolasid kontrollimatult. Mida ma ometi teinud olen? Mida me ometi teinud oleme??? Miks? Nii palju asju on valesti läinud, nii palju otsuseid on valesti tehtud... miks ometi? Ja ikka ja jälle tahaksin ma, et kõik teed viiksid sinna, kus oled Sina!

Muffinid

Ma lihtsalt pean siia kirjutama, et see tunne meelest ei l2heks, isegi kui mul on halb klaviatuur hetkel ja t2pit2hed j2lle puuduvad, siis ma pean m2letama ka homme v6i ylehomme, mis tunne see oli.

Eile oli mu elu yks kummalisemaid ja uudsemaid 6htuid... K2isin mentoriga jooksmas ja v2sitasin ta vist t2itsa 2ra, aga endal oli mul kyll hullult hea tunne, t2na on muidugi tagaj2rg see, et mul on kurk mega valus ja h22lt vist kah v2ga pole, kuigi pole kellegagi r22kinud kah terve p2eva.
Igatahes, pessu ja poodi, ostsin yhe kuuspaki, piima, ja kr6psu ning liikusin korterisse. Mina ja kolm p6rsakest :D Nad olid muffineid kypsetanud ja ma polnud kunagi oma elus nii h2id ja korralikke muffineid saanud! :D S6ime k6ik alguses 3 n2kku, aga ma ei tundnud mitte midagi, v6tsime k6ik veel yhe ja l2ksime teise tuppa kaarte m2ngima. Aeg oli nagu seisma j22nud, minu meelest olime juba 3 m2ngu teinud ja ma kaotasin vist k6ik, kuid kell oli ainult umbes 10 minutit edasi liikunud. Waaat?? :D p2ris hea mind fuck! Mingil hetkel tahtis naermisest hing kinni j22da k6ris6lme kohal, aga nii naljakas oli, et ma ei suutnud naermist l6petada, kuigi mitte midagi konkreetset naljakat polnud. See on vist k6ige haigem tunne, kui sa saad aru, et mitte midagi naljakat pole, aga sa ei suuda naermist l6petada?! Siis yhel hetkel tundsin ma, et mu k2ed oleks nagu t2iega higised, nii higised, et ma ei suuda ega tohi mitte midagi katsuda, kuigi teised kinnitasid, et need on lihtsalt mega kylmad. See oli natuke criipiiii! Ma m2letan veel, et juttu oli sellest, et tavaliselt v6ib tunduda nagu varbad kaoks 2ra...ma selleni vist ei j6udnud. Aga m2letan, et kartsin p2ris kaua pysti t6usta, sest arvasin, et mu jalad enam ei kanna mind. L6puks tegin selle siiski 2ra...k2isin vetsus ja t2itsa ellu j2in. Kuna me olime natuke liiga palju neid asjandusi s88nud, siis hakkas kerge unekas tulema, aga sellega oli nii, et kui tuakstasid ja keegi ylesse ajas, siis oli uni l2inud j2lle, nii hea...v2simatu :) Yks p6rsake vajus kohe kiviks 2ra...nii j2ime kolmekesi. Ma vist kah tukkusin ikka vahepeal ja siis migni hetk tuli mingi r2ige hirm ja foobia, aga ei yldiselt oli see yli vinge yritus.

Nyyd istun t88l ja m6tlen, et huvitav kas ma olen ikka veel pilves v6i lihtsalt uimane?! Kogu maailm k2ib nagu normaalselt, aga mina liiguks nagu aegluubis...kirjeldada on seda suhteliselt raske. Lisaks on mul r2me n2lg yksk6ik kui palju ma ka ei s88ks ja ilmselgelt 88sel l2ksime kah s88misega liiale. Mu pikad juhtmed on kah alles kodus vist...v6i kuhugi ripakile j22nud :D Aga kunagi kui selgem pilt mul ees, siis vb teen parema sissekande sellest... nyyd l2hen oma "mulli" sisse tagasi.

Nii tühi, nii tuim, nii emotsioonitu

Viimati kirjutasin nädalavahetusel vms, nüüd juba jupp aega möödas ja taaskord on tohutult sündmusi toimunud.

Sellest ma vist juba kirjutasin, et türklastest õnnestus mul enam-vähem valutult lahti saada, eile veel üks üritas vabandada ja värki, aga selles mõttes, et mul pole midagi nende vastu. Ma võin nendega sõber olla, aga 'no hard feelings' selles suhtes, et nad alati eeldavad, et me kõik räigelt solvume nende peale ja võtame hinge ja muud säärast, aga mulle tundub viimasel ajal, et mul pole enam hinge, mind jätab see kõik nii külmaks lihtsalt.

Ma ikka oskan suhtlust inimeste ja enda vahel tuksi keerata, sest kuidagi täiesti lambist suutsin kaotada ka kaks toredat inimest enda ümbert ja seda täiesti juhuslikult. See pold üldse nii mõeldud, aga ma ei tea miks inimesed minu kehakeelt ja arvamusi alati ja 'i mean' ALATI valesti loevad ja aru saavad. Igatahes, avastasin enda jaoks, et on parem nii neile kui mulle, kui ma nendest eemale hoian, siis vähemalt saavad nemad rõõmsad olla ja oma vana elu juurde tagasi pöörduda.

Kuid nüüd tekib mul küsimus, mis mind nii tuimaks on teinud? Ma üritan nii tugev näida, et ei suuda isegi ühtegi pisarat valada ka kurbadel momentidel. Mu toakaaslane võtab mind kui psühholoogi, kes talle alati nõu ja jõuga abiks on ja kõik inimesed arvavad, et ma olen nii tugev. Kas ma ka päriselt olen? Ma tunnen, et tuimus on mu keha ja vaimu vallutanud, aga tugev..? On natuke vale sõna selle kõige kohta, mis mu sees aset leiab. Viimased kaks ööd-päeva on eriti hirmsad olnud. Kui üleeile Triinuga kinos käisime ja vaatasime mingit räigelt kurba filmi, siis minu mõtted rändasid hoopis mujal, samal ajal kui Triinu terve filmi tönnis, tundsin mina, kuidas ma ei suuda nutta, ükskõik kui kurb mul ka poleks, lihtsalt ei tule midagi noh... Pärast filmi ostsin pudeli veini, et ehk see aitab mul emotsioone leida...aga see tekitas vaid tunde, et tahaks üksi olla. Kell oli 23.00 kui pärast kahte pokaali läksin jooksma hoopis. Uskumatult kerga ja hea oli, oluliselt lihtsam kui tavaliselt. Jooksin tunnikese ja kaugemale kui tavaliselt. Tundsin, et võiksin vabalt veel 30 km joosta, aga kell tegi mind murelikuks. Koju jõudes tegin pesu ja kõik juba magasid, seega läksin koridori istuma, et asju uurida ja klaviatuuri klõbistada. Megakiirelt oli kell saanud 2 ja otsustasin süüa teha, samal ajal oli minu kõrval, mitte küll otseselt aga kaudselt üks äraütlemata visa hing, kes ilmselt tõesti hoolib minust, aga kellele ma ei oska selle eest tänulik olla. Selle peale ütleb tema, et õpi siis, aga ma ei tea kuidas...mul pole tundeid enam sees... :( See teeb mind kurvaks. Olin lõpuks nii endast väljas, et läksin autoga sõitma ja kell oli siis 4 hommikul...ma ei teadnud ise kah kuhu ja miks ma suundun, pidin lihtsalt õue saama, et mitte nutma hakata. Ma kardan, et kui see algab, ei saa ma enam pidama, ilmselt selleks ma ei taha ega suuda nutta kah hetkel, pean seda kuidagi kinni hoidma endas...et äkki läheb üle see valu. Kella viie paiku jalutasin Nõmme metsas kusagil ja kell 6 olin tagasi ühikas ning kerisin end kerra ära. Mu toakaaslane vaatas mind veel kurja pilguga ja podises mdiagi, aga ma ei suutnud ega tahtnud reageerida. Järgmine päev, ehk eile siis, helistas Triinu launal ja me läksime Roccasse, aga mul polnud üldse soovi ringi vaadata, ma lihtsalt hõljusin ta kõrval kaasa nagu paha vaim, ilma et miski oleks suutnud minus huvi äratada. Kas see teeb minus halva inimese?
Pärast poodlemist ja kingi leidmist ta pisikesele, läksime tema poole, jõin seal 2 tassi kohvi ja vaatasime filmi ning siis leidsin ma, et lähen koju, ehk saan siis täna magada...aga ei, kus sa sellega. Kell oli 2 kui panin asjad kinni ja lootsin, et pimedus kannab mu ise une randa, aga ei. Vähkresin meeletult, kuid mu pea oli tühi, ma ei mõelnud mitte millelegi...imelik, kella nelja paiku saatsin oma mentorile smsi, et ma ei saa magada, õnneks tema sai ja ei vastanud. Sel hetkel sulgesin silmad umbes pooleks tunniks ja isegi vist uinusin. Hetk hiljem olin jälle ärkvel, väsinud, vaevatud ja vahtisin lihtsalt pimedusse. Tühi oli kõik...tuim... Mu mentor oli selle aja peale saatnud smsi, et 'oh sind vaesekest, räägi mis sind vaevab', aga ma ei tea isegi. Üritasin uuesti silmi sulgeda ja lihtsalt palusin, et uni mu ära viiks. Meeletu äng kägistas mind ja ma tahtsin nutta, ma niii kohutavalt väga tahtsin, aga mitte üks ainus pisar ei tulnud, mu silmad olid justkui ära kuivanud. Ma tahaks, et see minu seest välja tuleks, aga ma ei saaaaaaaa!!!.... Mida ma ometi tegema pean??
Nii läks minu terve öö, ma ei tea kas kokkuvõtteks paar tundi magasin või mitte, aga ma tunnen, et olen end kaotamas. Ma ei taha magada, ma ei taha mitte midagi. Täna on Triinu sünnipäev, tahtsin talle üllatust teha, aga tegelikus on see, et ma ei taha tegelikult mitte kedagi näha ega mitte kellegagi koos olla... Ma tahaks lihtsalt joosta ära kõige valu, hirmu ja üksinduse eest...Nii et nüüd ongi dilemma, kas minna ja üritada teha jälle head nägu, et keegi aru ei saaks, et midagi on valesti...või minna ja joosta, kus keegi ei näe ega tea midagi minust... Olla lihtsalt üks tervik selle sügisese masenduse ja tuulega.

Sipelgapesas inimesed on nii ''ilusad ja head''

Mida kõike ei tule siin ilmas läbi elada, et leida iseennast ja teisi, et mõista ja aru saada asjadest, et leida elu mõte?!

Alustan kõigepealt sellest, kui kahju mul on oma toakaaslasest, kes ilmselgelt tegeleb üleõppimise ja selles mõttes enesehävitusega, aga ma mingis mõttes saan temast aru isegi. Ta tahab lihtsalt kõiges parim olla. Ma tean väga hästi seda tunnet. Uskumatu tegelikult kui palju muudab inimest selline segasumma elu nagu seda on ühika elu. Ma olen isegi tänulik sellele veidi ehk?! Igatahes, enne tööle minekut täna olid asjad juba nii kaugele lausa läinud, et kullake lihtsalt nuttis, et ta ei taha enam siin olla. Ma ei osanud mitte midagi alguses teha, kas ära minna, kas rääkida, kas lihtsalt vaikida ja edasi istuda`? Lõpuks tegin talle suure kalli, silitasin pead ja panin ta rääkima. Tundub, et isegi mõjus, sest kui mina toast välja astusin, siis ta juba naeratas. :) Mulle meeldib inimesi õnnelikuks ja rõõmsaks teha! Igatahes tean, et ta üritab oma vanemaid moosida, et need talle rohkem pappi köhiks, et6 ta saaks korterisse elama minna, hea ikka kui sellised vanemad on... Ei tea, mis sellest saab.

Eile õhtu läks nagu juba kombeks väga käest ära... Kui ma südaööl töö lõpetasin kutsuti mind peole, millele ma 'ei' ütlesin, mõtlesin, et olen kord korralik ja lähen ilusti magama, aga oh eiiii, kus sa sellega, nii kui oma koridori astusin, pisteti mulle viinapits kätte ja sunniti migni türgi neiu terviseks jooma. Võtsin siis ühe pitsi sisse ja sõin kooki... Edasi rääkisin niisama juttu ja kuulasin ja avastasin, millised inimesed maailmas on. Mingi võõras poiss istus ja mängid akordionit ja laulis venekeelseid laule. Tore oli! Vist...kuni....juhutus midagi´, milles ma üldse ei kahelnud, et see varem või hiljem juhtub. T**A TÜRKLASED! Igatahes on viimasel ajal hull teema nendega koguaeg kõigil. Kelle kohta räägitakse mignist süütuse võtmisest, kes käib salsat tantsimas ja keda lihtsalt sebitakse ja maha murda üritatakse. Lõpuks suutsin enda kaelast kõik need loomad maha raputada. Ja see polnud üldse mitte raske isegi! :D Kuulsin väga ebausaldusväärselt inimeseloomalt, et nendel pidavat olema kodumail naised olemas ja kui sellega natuke keevitada ja neile öelda, kuidas ma usun ja arvan, et nad ainult kõige kohta valetavad, siis lähevad nad nii kettasse. Ja noo, sealt tuli ikka igasugu asju välja...Totakad täiesti! Ma õnneks ei kaota sellest midagi, inimesed on ju niiiiii ''ilusad ja head'' :D

Täna sain veel oma vennaga kokku, kes andis mulle ideaalse mõtte selle kohta, mis toimub hetkel...'sipelgapesa', on see mis toimub, see on ideaalne sõna tõesti kirjeldamaks seda kõike.

Päike! :)

ma olen vaba

Kui tyypiline, mu elu parimad kaks n2dalat on olnud ja ma j6uan ikka siia kirjutama alles siis, kui ma midagi nii kohutavalt pu**i olen suutnud keerata, et ainuke p22ster6ngas ongi see siin...et kirjutan siia ja siis leevendub mu valu, higi ja pisarad.
Ma olen nyyd l6plikult lahus inimesest, keda ma siin maailmas k6ige rohkem armastanud ja vajanud olen. Ma olen vaba ja yksi, aga see on mu suurim hirm ja valu alati! Olla yksi on minu jaoks hullem kui olla mitu n2dalat n2lgas. Ma olen peast natuke katki vist, mu ajud on l2bi kep***d ja ma ei tunne mitte midagi. Ma ei tunne hirmu teha asju, mida ma enne ei julgenud, ma ei tunne valu, ma ei tunne syyd. Ma olen tuim!
Ma ei m6ista, miks enamus inimesi arvavad, et neil on depressioon v6i m6ni muu s2herdune haigus...
Aga kui nyyd natuke 6nnelikest asjadest r22kida, siis k2isin eelmine n2dalavahetus oma uute s6pradega Tartus Winny Puhi kontserdi ja alustada ilmselt tuleks juba seal, et ma poleks iial uskunud, et ma sellist ajsa laivis suudaksin kuulata. Aga mul oli elu parim 6htu ilmselt! Ma ei m2leta millal nii palju naersin, hyppasin, tantsisin, reivisin! K2isin staaridega laval tantsimas ja kitarri m2ngimas ja tegin nendega tagaruumis vip toas pilte. Mida veel elult tahta?? Lisaks sain koguaeg komplimente ja hoolivust tunda. Lisaks sain veel autoga rallida ja teha kaherealisest kolmerealine utotee...ma armastan neid inimesi nii v2ga, nad on minus nii palju head leidnud, mille olemasolu olin ma unustanud. Sellest hoolimata suudan ma k6ik persse keerata ja millegi p2rast arvavad nad osad nyyd, et on minust sisse v6etud ja tekitavad minu sees kaose. Ma ei taha mitte kellelegi haiget teha, aga ma ei tea ise kah mida ma tahan! Tahan, et k6ik need inimesed oleks ja j22ks minu ymbere, mis ka ei oleks, aga juba praegu on mul tunne, et ainuke lahendus sellele on see, et ma lasen nad k6ik vabaks ja kaon nende elust. Ma ei tea, miks mind niiii kohutavalt segadusse see k6ik ajab.. kas t6esti on asi selles, et ma kardan lihtsalt yksindust? Samas mul m6nikord on tunne, et nyyd kus ma yksi olen, et ma olen nii rahulik nyyd...nagu uus hingamine. Ja siis see tabab mind...PAANIKA!

Eile oli korbi pidu...t2iesti teistsugused inimesed...meeletu! Elu on nii ilus ja hea, aga ma ei taha elada!

Türklased

Phahahhahahahahha....
Mis toimub nagu? Kas kõik türgi mehed on naiivitarid või lihtsalt libedad sellid? Kummalised on nad, see on kindel!
Alles mõned nädalad tagasi hakkas üks türklane mingit iba ajama ja arvas, et ma lihtsalt olen mingi kerge saak vms? :D naljakas ikka, see on nii lõbus vaatepilt, kui inimesed reaalselt saavad aru, et isegi kui ma olen sõbralik ja lahke inimene, siis on üks asi, milles ma endale järeleandmisi ei tee ja see on tunded ja intiimsus. Ma ei roni mitte kunagi kellegi voodisse ega lase end suudelda inimesel, kellel pole minuga mitte vähimatki pistmist, kes on lihtsalt inimene ja hakkab endale asju ette kujutama, keda ma ei tunne ega tea temast... Nagu mis kohaga need inimesed mõtlevad??!!! Tol korral korvi andmise vastuseks sain ma teada, kui halb inimene ma olen :D okei. Viimasel ajal on mul palju vaba aega inimestega suhtlemiseks või õigemini, ma olen nüüd üksi...koguaeg!  Ja et seda leevendada üritan ma suhelda võimalikult paljude inimestega. Üleeile panime tina mu toakaaslastega...lõppu kahjuks ei mäleta, ärkasin kell 5 hommikul oma voodis riided seljas. :D Lõbus ikka! Enese hävitus on parim tegevus maailmas minu meelest!
Eile otsustasin, et pean tantsida saama ja ma armastan selliseid spontaanseid tegevusi, lihtsalt...ma igatsen seda turvatunnet, mis mul oli inimesega, kes oli mulle siin maailmas kõige olulisem, aga kes minust ei hoolinud, kui ma olen alati armastanud teha asju lihtsalt nii, lambist, hetkest! Tuleb idee ja teemegi ära vot! Nii läks ka eile! No regrets! Läksin töölt koju, tegin end nii püssiks kui suutsin ja haarasin boksikaaslase kaasa ning erasmuslased käivad igakord myndis, nii sokutasime end kaasa. Hahahahhahaha, parim vaatepilt, kui ilmusin nende uksele ja kõik vahtisid lihtsalt suud ammuli! :D reaaaalselt nagu! Siiamaani on naljakas! Aga ma polnud nii ammu end nii ilusaks teinud ja endal oli mingi räige kompleks. Otsustasin mitte juua eile igatahes, terve õhtu peale tegin ainult 2 kokteili. Ja sain tantsida ja nii tore oli, kuni selle hetkeni, millal järgmine türklane ütles, et ma meeldin talle...wtf?? Miks need inimesed sellised on? :D Igatahes...koju sain mingi kell 8 ja kahjuks olin sunnitud koolist viilima...ei julge sellest väga kellelegi rääkida, sest ma olen nii kohusetundlik muidu. Aga magasin mingi 6 tundi, nüüd tegin ära homme vaja mineva esitluse ja nüüd tuleb sport, siis töö ja siis öö :D

Elu läheb heaks!

See siin on must auk

Ülipalju aega on möödas mu viimasest postitusest ja kui nüüd aus olla, siis mul on hirm, mul on kohutav hirm siia kirjutada, sest tavaliselt on mul siis masendus, aga ma ei taha, et reaalsus ja masendus minuni kohale veel jõuaks. Ma ei ole veel kõike selgeks mõelnud, aga hetkel on olukord nii, et mu elu muutub kardinaalselt. Mõtlesin mitu nädalat, et nüüd avan selle ja kirjutan, aga koguaeg suutsin endale õnneks mõne muu tegevuse välja mõelda.

Viimasel ajal olen lihtsalt palju alkoholi tarvitanud ja inimesi jälginud ja ühikas elu elanud... Nii ilmselt läheb ka täna õhtul, kui ma ikka jaksan sammu pidada nendega... aga ma rohkem ei kirjuta siis praegu, et mitte musta auku kaduda.