Viimati kirjutasin nädalavahetusel vms, nüüd juba jupp aega möödas ja taaskord on tohutult sündmusi toimunud.
Sellest ma vist juba kirjutasin, et türklastest õnnestus mul enam-vähem valutult lahti saada, eile veel üks üritas vabandada ja värki, aga selles mõttes, et mul pole midagi nende vastu. Ma võin nendega sõber olla, aga 'no hard feelings' selles suhtes, et nad alati eeldavad, et me kõik räigelt solvume nende peale ja võtame hinge ja muud säärast, aga mulle tundub viimasel ajal, et mul pole enam hinge, mind jätab see kõik nii külmaks lihtsalt.
Ma ikka oskan suhtlust inimeste ja enda vahel tuksi keerata, sest kuidagi täiesti lambist suutsin kaotada ka kaks toredat inimest enda ümbert ja seda täiesti juhuslikult. See pold üldse nii mõeldud, aga ma ei tea miks inimesed minu kehakeelt ja arvamusi alati ja 'i mean' ALATI valesti loevad ja aru saavad. Igatahes, avastasin enda jaoks, et on parem nii neile kui mulle, kui ma nendest eemale hoian, siis vähemalt saavad nemad rõõmsad olla ja oma vana elu juurde tagasi pöörduda.
Kuid nüüd tekib mul küsimus, mis mind nii tuimaks on teinud? Ma üritan nii tugev näida, et ei suuda isegi ühtegi pisarat valada ka kurbadel momentidel. Mu toakaaslane võtab mind kui psühholoogi, kes talle alati nõu ja jõuga abiks on ja kõik inimesed arvavad, et ma olen nii tugev. Kas ma ka päriselt olen? Ma tunnen, et tuimus on mu keha ja vaimu vallutanud, aga tugev..? On natuke vale sõna selle kõige kohta, mis mu sees aset leiab. Viimased kaks ööd-päeva on eriti hirmsad olnud. Kui üleeile Triinuga kinos käisime ja vaatasime mingit räigelt kurba filmi, siis minu mõtted rändasid hoopis mujal, samal ajal kui Triinu terve filmi tönnis, tundsin mina, kuidas ma ei suuda nutta, ükskõik kui kurb mul ka poleks, lihtsalt ei tule midagi noh... Pärast filmi ostsin pudeli veini, et ehk see aitab mul emotsioone leida...aga see tekitas vaid tunde, et tahaks üksi olla. Kell oli 23.00 kui pärast kahte pokaali läksin jooksma hoopis. Uskumatult kerga ja hea oli, oluliselt lihtsam kui tavaliselt. Jooksin tunnikese ja kaugemale kui tavaliselt. Tundsin, et võiksin vabalt veel 30 km joosta, aga kell tegi mind murelikuks. Koju jõudes tegin pesu ja kõik juba magasid, seega läksin koridori istuma, et asju uurida ja klaviatuuri klõbistada. Megakiirelt oli kell saanud 2 ja otsustasin süüa teha, samal ajal oli minu kõrval, mitte küll otseselt aga kaudselt üks äraütlemata visa hing, kes ilmselt tõesti hoolib minust, aga kellele ma ei oska selle eest tänulik olla. Selle peale ütleb tema, et õpi siis, aga ma ei tea kuidas...mul pole tundeid enam sees... :( See teeb mind kurvaks. Olin lõpuks nii endast väljas, et läksin autoga sõitma ja kell oli siis 4 hommikul...ma ei teadnud ise kah kuhu ja miks ma suundun, pidin lihtsalt õue saama, et mitte nutma hakata. Ma kardan, et kui see algab, ei saa ma enam pidama, ilmselt selleks ma ei taha ega suuda nutta kah hetkel, pean seda kuidagi kinni hoidma endas...et äkki läheb üle see valu. Kella viie paiku jalutasin Nõmme metsas kusagil ja kell 6 olin tagasi ühikas ning kerisin end kerra ära. Mu toakaaslane vaatas mind veel kurja pilguga ja podises mdiagi, aga ma ei suutnud ega tahtnud reageerida. Järgmine päev, ehk eile siis, helistas Triinu launal ja me läksime Roccasse, aga mul polnud üldse soovi ringi vaadata, ma lihtsalt hõljusin ta kõrval kaasa nagu paha vaim, ilma et miski oleks suutnud minus huvi äratada. Kas see teeb minus halva inimese?
Pärast poodlemist ja kingi leidmist ta pisikesele, läksime tema poole, jõin seal 2 tassi kohvi ja vaatasime filmi ning siis leidsin ma, et lähen koju, ehk saan siis täna magada...aga ei, kus sa sellega. Kell oli 2 kui panin asjad kinni ja lootsin, et pimedus kannab mu ise une randa, aga ei. Vähkresin meeletult, kuid mu pea oli tühi, ma ei mõelnud mitte millelegi...imelik, kella nelja paiku saatsin oma mentorile smsi, et ma ei saa magada, õnneks tema sai ja ei vastanud. Sel hetkel sulgesin silmad umbes pooleks tunniks ja isegi vist uinusin. Hetk hiljem olin jälle ärkvel, väsinud, vaevatud ja vahtisin lihtsalt pimedusse. Tühi oli kõik...tuim... Mu mentor oli selle aja peale saatnud smsi, et 'oh sind vaesekest, räägi mis sind vaevab', aga ma ei tea isegi. Üritasin uuesti silmi sulgeda ja lihtsalt palusin, et uni mu ära viiks. Meeletu äng kägistas mind ja ma tahtsin nutta, ma niii kohutavalt väga tahtsin, aga mitte üks ainus pisar ei tulnud, mu silmad olid justkui ära kuivanud. Ma tahaks, et see minu seest välja tuleks, aga ma ei saaaaaaaa!!!.... Mida ma ometi tegema pean??
Nii läks minu terve öö, ma ei tea kas kokkuvõtteks paar tundi magasin või mitte, aga ma tunnen, et olen end kaotamas. Ma ei taha magada, ma ei taha mitte midagi. Täna on Triinu sünnipäev, tahtsin talle üllatust teha, aga tegelikus on see, et ma ei taha tegelikult mitte kedagi näha ega mitte kellegagi koos olla... Ma tahaks lihtsalt joosta ära kõige valu, hirmu ja üksinduse eest...Nii et nüüd ongi dilemma, kas minna ja üritada teha jälle head nägu, et keegi aru ei saaks, et midagi on valesti...või minna ja joosta, kus keegi ei näe ega tea midagi minust... Olla lihtsalt üks tervik selle sügisese masenduse ja tuulega.
