Elu õpetab mind tõesti karmilt!
Kas ma ei saa mitte midagi siin maailmas nii kogeda, et ma ei saaks haiget, et ma ei peaks kannatama ja õnnetu olema? Tegelikult ma tean, et viga on minus endas, ma teen alati asju sama moodi, isegi kui ma tahaksin muuta oma olemust ja tegutsemis viisi ja tulemust, siis välja kukub ikka täpselt nii nagu alati. Needus!
Kõik inimesed üritavad mu pead segi ajada koguaeg ja ma lähen nii kaasa sellega, isegi kui ma midagi ei mõtle ega tunne, siis ma lähen nii kaasa selle vooluga, et pole oluline milline inimene on, ma leian temas ikka midagi mis mulle meeldib ja midagi mis ei meeldi. Seda enam on kõik nii kohutavalt raske nüüd... Ma tahaks nii väga kirja panna ja edasi anda seda, mida kõike ma mõtlen ja kogen iga päev, aga seda on nii palju, et ma ei suuda seda kuidagi tähtsuse järjekorda panna, et siis migni loogiline teema sellest tekiks. Ilmselt kui suudaks, siis neid teemasid ei oleks kah...Aga eks ma pean siis väikeste killuestena asju arhiveerima järelikult.
Pärast seda kui ma mõned õhtud tugevas emotsionaalses surutises olin veetnud, tundsin end eile õhtul üllatavalt hästi. Hoolimata sellest, et mu hammas valutas. Igatahes, ma ei tea kas mõjus kuidagi see, et ma nägin ühte inimest eelmisel õhtul või millest see oli, aga töölt tulles tundsin, et minus on head energiat, mida ma tahaks jagada. Kuna Triinu meeleolu oli aga hoopis kehvapoolne, siis valisin tema oma ohvriks, keda turgutada. Kutsusin ta ühikasse ja pidime tegelikult kuhugi istuma minema, aga aasi kulmineerus sellega, et jäime hoopis ühikasse istuma ja veinitama. Veidi aja pärast liitusid meie juturingi veel mu toakaaslane ja naabertoakaaslane. Naabertoa teine kaaslane oli mehi sebimas. Aga varsti ilmus ka tema välja koos türklaste ja eesti kutiga. Neil oli muidugi Myndi ralli jälle plaanis, mis meid jättis kõiki külmaks. Kahjuks tekitas kogu olukord mõnes teises inimeses parakaid ja siis hakkasid mingid smssid jälle lendama. Kurb muidugi! Sellel rindel ilmselt tõesti ei muutu mitte kunagi mitte midagi. Olin eile lõpuks vist täitsa purjus ja üks hea sõber tuli viis Triinu koju õhtu lõppedes. Mina muiugi suundusin oma elu suurimat viga sooritama ja suurimaid triibulisi saama ilmselt. Sellest on lausa häbi kirjutada, pean selle endale kuhugi privaatselt kirjutama ja ehk kui ma seda iga päev loeksin, äkki ma lõpuks taipaksin, et mu käitumine on absurdne, rumal ja andestamatu. Nii mulle endale, kui ka teiste poolt peaks olema ilmselt! Kui oma tuppa lõpuks jõudsin ja magama kukkusin olid mul meeletud süümekad...ma ei teadnud, kas nutta või naerda oma järjekordse elu lolluse pärast?! Sain uinuda kolmeks tunniks ja juba hakati köögis klaase lõhkuma ja valjult jutustama ning mul oli aeg kooli liikuda. Kooliteel ma veel mõtlesin, et oli mis oli, aega ei saa tagasi keerata ja elul on lihtsalt oma viisid ja moodused minu harimiseks. Kes loeb raamatuid ja vaatab filme, kes õpib teiste pealt ja kes peab ise koguaeg elult peksa saama, et midagi õppida. Kahju on muidugi sellest, et reaalsuses ma ei õppinud ikka mitte si**agi sellest ja teeksin sama moodi ka järgmine kord... See kõik pani mind isegi muigama teel olles. Koolis ootas mind muidugi üks kurb üllatus, aga siis oligi selge. Ma olen lihtsalt mingid vitsad ära teeninud...karmavõlg või nii. Noh, sitta kah siis, eks me näe, kui kaua elu mind nuhtleb, enne kui midagi hästi kah läheb. Ma saan aru, et selleks et midagi hästi läheks, pean ma ise midagi muutma, aga noo kurat, kui iga kord ma midagi muudan isegi, siis välja kukub ikka crap!
