Kui nüüdseks on mu hamba kaotusest ja muudest traagilistest sündmustest pea kaks nädalat möödas, siis väsimus ja haigus võtavad minu üle võimust ja panevad tegema asju, mis ei too kasu ei mulle ega ka teistele... Aga mida ma teha saan!? Mulle hakkab kohale jõudma, et ma olen siin maailmas ainult ühte inimest tõeliselt armastanud vist? Või mis mul viga on?
Pärast lõbusat ja omanäolist nädalavahetust on asjad kuidagi eriti allamäge hakanud minema. Ilmselt on see seotud kuidagi sellega, et lõbumuffinitest pakatav naer oli kergelt üle doseeritud ja nüüd tuli maksta karmi hinda selle eest. Pühapäeva veetsin tööl ja õppides ning esmaspäevaks olin täielikult haigestunud ja vajasin kogu oma jõudu, et tähtis kontrolltöö koolis valmis kirjutada. Tulemust veel ei tea, aga kõige hullemini see vast kah ei läinud. Haigestumisega on muidugi see tore lugu, et kõiges on süüdi see külm ilm. Käisin laupäeval jooksmas ja ahmisin terve õue õhu sisse endale ilmselt. Igatahes pühapäeval algas kerge köha, mis ööseks muutus nii raskeks, et ma ei tea kuidas mu toakaaslane üldse magada sai, sest mina ei saanud absoluutselt. Lisaks sellele olevat ma väidetavalt unes naernud, rääkinud ja norsanud, siis nendel ajahetkedel kui ma parajasti ei köhinud ja neid ei olnud just palju. Kui põnev!
Esmaspäeva õhtu oli asi väga halb, tundsin et tahaks magada ja palavikku tunda ja lihtsalt maha surra. Mingi türklane käis pinda, et tal on tablakaid, mis teevad paremaks asja...üle suure eneseületuse olin nõus temaga ühe tablaka joogi tegema ja siis kobisin magama ära kah. Õnneks ei olnud täna kooli ja sain magada normaalselt vähemalt, ehk ma sellepärast ikka veel üleval passin kah?! Igatahes, käisin hambaarstil ja selgus, et see kroon mille nad mulle tegid ei sobi ikka piisavalt ja teevad uue, sain praegu vana-uue-krooni suhu endale. Alguses tundus küll, et mis asi see nüüd siis on, aga kuna mul on see hammas juba viies eri versioonis suus olnud, siis mul läheb harjumisega juba üli kiirelt...praegu juba tundub ok isegi, ainult natuke paksuke või nii. Peale arstil käiku ja selgust, et pean sinna ikkagi veel ühekorra tagasi minema, suundusin kooli ja olin mõne tunni asjalik kah.
Päeval üksi haigena ja üli emotsionaalsena end tundes suutsin ma aga ilge käkiga hakkama saada jälle... Ma kirjutasin talle, talle kellega ma olin üritanud mitte suhelda juba üle kuu aja, kellele ma ei taha haiget ja halba teha, kellele ma tahan üle kõige siin maailmas head. Asi läks nii käest ära... ei mingit sõimamist ega solvamist nagu tavaliselt... ainult valu ja äng ja kurbus, nii tema kui ka minu tekstis. Ma ei tea tõesti kas mu immuunsüsteemi nõrgenemine teeb ka mu kõik muud otsused ja võimed võimetuks? Korduvalt leidsin end jälle aknast välja vaatamas, mitte midagi konkreetset, ja pisarad lihtsalt voolasid kontrollimatult. Mida ma ometi teinud olen? Mida me ometi teinud oleme??? Miks? Nii palju asju on valesti läinud, nii palju otsuseid on valesti tehtud... miks ometi? Ja ikka ja jälle tahaksin ma, et kõik teed viiksid sinna, kus oled Sina!