Lühike jutt---

Meil on juba öö ja normaalsed inimesed magavad, aga mul pole veel und. Veider mõelda ikka, et nüüd ma olengi teises maailma otsas ja kõnnin pea alaspidi ja, et Eestis on alles õhtu, aga meil on juba öö.

Tegelik põhjus, miks ma kirjutama hakkasin, on see, et tahtsin lihtsalt mõned sellised asjad kirja panna, mis tegelikult ei puuduta üldse Austraaliat. Ja ka sellepärast, et kui ma loen, kui hästi Raudo kirjutab, siis tekib mõnikord selline tunne, et ta võtab mu sõnad suust, aga suudab need kuradima hästi ja paremini ritta seada, kui mina.

See on ju hea. Mulle tõesti meeldib, kuidas ta kirjutab.

Vaadake siis sinna lehele: www.salamanner.blogspot.com

Ei või olla...

Ma tahaks kirjutada...kuidas asjad on ja mis edeneb ja mis mitte... Aga hetkel on lihtsalt kõik nii fucked up, et ma ei saa enam aru, mille krdi pärast ma üldse veel eksisteerin... Miks just nüüd peavad need halvad asjad juhtuma, just nüüd, kui ma kohe kohe homme juba minema sõidan?????

FUCKKKKKKK!!!!

Hüvastijätt

Mida ei mäleta, seda pole olnud. Või õigeminie, mida ei taha mäletada, see on sama hea, kui seda pole olnud. Ausalt öeldes, ei taha ma, pärast seda kui ma viimati kirjutasin, midagi teada ega mäletada. Neljapäev ja reede olid minu jaoks täielikud katastroofid ja parem on nod kohe heaga unustada. Seega, jah, juba ongi unustatud.

Seeeest oli laupäev või õigemini laupäeva õhtu väga lahe. Reedel olin ma läbi häda juba Rakveresse rännanud ja laupäevaõhtul käisime Raudo ja ta sõpradega Reimo autot peenestamas. Ideaalsed ilmastikuolud olid selleks. Muru oli piisavalt märg, et ratta kenasti all ringi käima pani ja nii me tegimegi seal põllul autoga 360 kraadiseid tiire.

Uskumatult lahe oli. Õhtu lõpp vajus küll veidi ära, sest iga roju läks oma koju ja kõht läks kah ilgelt tühjaks. Me sõime kahepeale 10 võileiba. Öösel! Suht lahe! Pühapäev oli taaskord üks nõme päev, sest hommikul passisin niisama ja õhtul sõitsin juba Tallinnasse. Nii kurvaks kisub, sest iga päevaga liikub aeg lähemale sellele...

Pühapäeval sain onu ja emaga Tlnasse. Pidin nad linnast välja juhatama, mis eeldas seda, et ma jalutasin Lasnaka kanali otsast jala koju, väikse vahepeatusega oma lemmikkohas - hotellis loomulikult. Kui ma lõpuks koju jõudsin, oli seal päris õudne, kuna ma saatsin pm kõik asjad Rakveresse ja nii ma istusin seal tühjas, külmas, kõledas korteris ihuüksi, kuni jäin arvuti taha magama.

Esmaspäev oli mu vennal vaba ja nii sain temaga veitsa aega veeta, enne kui tööle läksin. Tääl oli funfunfun, nagu alati. Kuigi ma olen viimasel ajal veidi närvilise võitu. Ja mul on tõsiseid raskusi enese kokkuvõtmisega. Ei tea, kas see tuleb sellest ärevusest või kärsitusest, aga arvatavasti on see kõik seotud selle minekuga. Saame hakkama!

Eilne öö oli mu viimane selles korteris... Nuuks! Ma ei saanud terve öö magada. Nii kalliks sai mulle koht, nii vähese ajaga. Vähkresin terve öö ja hakkasin asju pakkima hommikul enne kella. Siis helistasin vennale ja ta korjas mu asjad peale. Sahker-mahker ja hüvasti korter. Nii ta läks... Pärast seda käisime Nõpis söömas ja pärast seda käisin tegin Leivas lõpparve.

Uskumatud emotsioonid valdasid mind sealt lahkudes. Kõik olid nii sõbralikud ja soovisid mulle edu ja tundus nagu oleks oma teise pere juurest ära läinud. Sest mu esimene pere on ju hotell, jääb kah selleks vist alatiseks. Pärast seda läksime venna poole, kus üritasime kõik võimalikud arved klappima panna, millega mina olin varem tegelenud. Keegi peab ju mu kohustused üle võtma.

Siis tegin ma neile süüa ja liikusin hotelli, et teha lõpparve ka seal. Uskumatu, kui kurvaks lõpuks asjad kisuvad. Ja ma arvasin, et mind ei hoia siin mitte miski kinni. Tundub, et midagi siiski veel on. Pärast seda tulid Joonas ja Silver hotelli ja me käisime Revalis söömas, et pm hüvasti jätta. Silver läheb ju nüüd Šotimaale ja värki. Lahe oli Joonase õde näha, kes juba õige pea abiellub ja seda veel jaapanlasega.

Wao, tundub, et viimasel ajal on isegi päris palju märkimisväärseid asju juhtunud. Ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati nii sisuka sissekande kirjutasin. Igatahes, Joonas ja ta õde liikusid pulmakohta üle vaatama ja mina tagasi hotelli, et seal rongi jaoks aeg parajaks teha. Viimane kord ju siiski, kui neid kõiki (loomulikult ainult need, kes täna tööl olid) näen. Ma olen hetkel suutnud veel nutukat tagasi hoida, aga tean, et kui lennukisse astun, siis hakkan lahistama, nii et vähe pole.

Nüüüd ma siis sõidangi taas Rakvere poole, et juba suurest õhinast hakata kotti pakkima ja asju ajama. Vaja veel pangas ja sajas muus kohas viibida.

Arvatavasti toimub reedel (9.sept) Raudo juures ärasaatmispidu. Loodame, et saab fun´i.

Cheers!

Eile

Lõpuks jõuan kirjutada kah, terve eilse päeva ja õhtu mõtlesin, et on midagi, mida ma tahaks kirja panna, aga ei jõudnud ja saanud lihtsalt.

Viimasel ajal lähevad kõik mõtted koguaeg Austraali peale. Iga hommik ärkan selle mõttega, et oh, veel on jäänud 15,14,13... päeva ja siis ongi kõik.

Mina tubli inimene käisin eile hommikul jooksmas, et ärevust veits maandada. Pärast seda käisime lennupiletied printimas ja läksime Villemisse sööma. Teel koju hakkasin ma mõtlema, et keda ma huvitav kõige rohkem igatsema hakkan, kui Eestist ära lähen. Pole kahtlustki, et see keegi on mu vend. Seda on nii raske seletada, kui kuradi tähtis inimene ta mulle on ja, et ma hakkan teda meeletult igatsema, aga nii see on ja nii ka jääb.

Eile tegime veel väikese filmimaratoni. Vaatasime „In to the wild´i“. Hmm, see film oli küll liiga pikk minu jaoks. Lõpuni siiski vaatasime. Rääkis siis sellest, kuidas üks kutt otsustab rändama minna, hävitas ära kõik oma dokumendid ja raha põletas ära ja auto jättis maha ja lihtsalt kadus. Ei kirjutanud ega helistanud oma vanematele ega õele kaks aastat ja lihtsalt trippis ringi. Eesmärk oli jõuda Alaskale ja sinna ta jõudis, kui ta sealt koju tagasi tahtis hakata liikuma oli juba kevad ja jää ja lumi oli hakanud sulama, nii ta ei pääsenudki sealt minema. Kui tihti tehakse filme, kus peategelane saab surma? Mitte eriti ma arvan, aga see oli selline.

Järgmiseks filmiks oli „Slumdog millionaire“, mida ma ei jaksanud lõpuni vaadata ja jäin magama enne.

Ah jaa, ja PS! Aussi blogi hakkab olema sellisel aadressil: www.salamanner.blogspot.com