Lõpuks jõuan kirjutada kah, terve eilse päeva ja õhtu mõtlesin, et on midagi, mida ma tahaks kirja panna, aga ei jõudnud ja saanud lihtsalt.
Viimasel ajal lähevad kõik mõtted koguaeg Austraali peale. Iga hommik ärkan selle mõttega, et oh, veel on jäänud 15,14,13... päeva ja siis ongi kõik.
Mina tubli inimene käisin eile hommikul jooksmas, et ärevust veits maandada. Pärast seda käisime lennupiletied printimas ja läksime Villemisse sööma. Teel koju hakkasin ma mõtlema, et keda ma huvitav kõige rohkem igatsema hakkan, kui Eestist ära lähen. Pole kahtlustki, et see keegi on mu vend. Seda on nii raske seletada, kui kuradi tähtis inimene ta mulle on ja, et ma hakkan teda meeletult igatsema, aga nii see on ja nii ka jääb.
Eile tegime veel väikese filmimaratoni. Vaatasime „In to the wild´i“. Hmm, see film oli küll liiga pikk minu jaoks. Lõpuni siiski vaatasime. Rääkis siis sellest, kuidas üks kutt otsustab rändama minna, hävitas ära kõik oma dokumendid ja raha põletas ära ja auto jättis maha ja lihtsalt kadus. Ei kirjutanud ega helistanud oma vanematele ega õele kaks aastat ja lihtsalt trippis ringi. Eesmärk oli jõuda Alaskale ja sinna ta jõudis, kui ta sealt koju tagasi tahtis hakata liikuma oli juba kevad ja jää ja lumi oli hakanud sulama, nii ta ei pääsenudki sealt minema. Kui tihti tehakse filme, kus peategelane saab surma? Mitte eriti ma arvan, aga see oli selline.
Järgmiseks filmiks oli „Slumdog millionaire“, mida ma ei jaksanud lõpuni vaadata ja jäin magama enne.
Ah jaa, ja PS! Aussi blogi hakkab olema sellisel aadressil: www.salamanner.blogspot.com
