Same Shit

Oli naiivne minust arvata eile, et ehk polegi kõik veel kadunud ja midagi peab ju hakkama varem või hiljem paremaks minema? S****gi! Lugesin eile umbes üheni, nagu juba traditsiooniks on saanud. Lõpuks sundisin end raamatut käest panema. Hommik oli ilus... Päike ja soe ja, jah.. Koolis oli esimene inimene, keda nägin, Leenu!! Juhuu, see hommik oli ikka tõesti kena. Inka - läbi, ajalugu - läbi, mata - läbi. Päris hea, uskusin juba tõesti, et midagi on muutnud. Eeeee..EIH, siiski mitte. Tegelikult hakati juba hommikul jaurama sellest, kuidas mina ja Annakas ei lõpeta kooli, sest Kivikas lihtsalt ei lase meid läbi. Mõlemal on kolm ühte kekas juba. Nice!! Millegi pärast oli mul nii pohhui... Muidugi oleks see täielik tragöödia, kui ma keka päast koolist välja kukuks, aga.. Anyways, eks paista, mis sellega saab. Uskumatud inimesed ikka kah, olin koolist ainult nädal aega puudunud, kõigest 1 NÄDAL ju, ja kõik vahtisid ja käitusid nagu ma poleks pool aastat koolis käinud...??? Nagu wat??? Isegi siis ei käituta nii. Kummalised inimesed ikka!Kannatasin need 7 tundi ära ja koju tulles nägin e-koolist, et OIOI, kui tore, üks X on jälle juurde tulnud. Küll ma olen ikka tubli. Puha X-idele olen hakanud õppima. Oh well, mis seal ikka. Saatus soosib ikka ja alati neid kellel kõigest suva on, nii et, ehk hakkab mul siis paremini minema, kui ma kõigele käega lööma hakkan?? Pean proovima, muidu teada ei saa ju?? Igatahes, olen nii uimane kah täna kuidagi... Õppida kah nagu ei jaksa. Lähen hoopis jälle lugema.

Peace!

Ah jaaa, ja neljapäeval on Turuplatzis kontsert. Meid esineb see kord päris palju, ei tea kuidas me sinna ära mahume isegi, aga küllap kuidagi ikka.

Foobik

Teen täna lühidalt. Lugesin eile jälle umbes üheni, hommikul ärkasin 8.15. Siis inka, siis muusikakool. Koju kõndides taipasin, et mul on tõesti mingi foobia tekkinud?! Kui seda muidugi nii saab nimetada. Aga see on arvatavasti selle eilse avariiga seotud. Mulle pole lihtsalt veel kohale jõudnud. Igatahes, ehmatan iga pisemagi krõbina peale. Ja koju kõndides oleks peaaegu auto alla jäänud. Siis seisin oma hoovis, lihtsalt näoga päikese poole, panin silmad kinni ja ehmatasin lambist, kui auto mööda sõitis. Väga veider ja kummaline. Ehmatasin lausa nii, et tõusin maast umbes pool meetrit, peaaegu. Aga kõik sai alguse juba hommikul muidugi. Kui ma pesemas olin ja shampoon maha kukkus. Mis eriti totakas on, on see, et ma nägin, et see kukub, aga ma ehmatasin nii hirmsasti, et süda jättis paar lööki vahele ja siis hakkas umbes kolm korda kiiremini lööma. Ühesõnaga, olen ma crazy...
Aga homme lähen kooli jälle. Võtan enda käsile ja kokku ja kuhu iganes veel saab end võtta!! Ma saan hakkama sellega ju!! Saan või? Ikka saan. Pean saama... Õppinud pole küll midagi ja enam ei oska nagu kusagilt otsast alustada kah, sest nii tuksis on sellega kah juba kõik. Aga mul pole lihtsalt muud valikut. Kaks kuud ja umbes 10 päeva peale, siis on LÄBIIIIIII!!! i can do this!
Muide, kaks nädalat veel, siis lähme Rootsi ja tuleb vaheaeg ja...
Minust peab saama pohhuist.. Minust saabki!! Joonas ütleb, et parem oleks, kui ma oleksin boheemlane, aga ma olen siis pohhuistist boheemlane. Igatahes, ma nuputasin täna välja, kuidas ma oma muresid ja probleeme ühest otsast harutama saan hakata. Raske saab olema, aga... esimene samm on alati kõige raskem. Eks paistab, mis saab. Ehk polegi veel kõik kadunud??
See ya later alligator!!

Avarii

See hirmutav lugu siis. Käisin poes ära ja hakkame parajasti parklast välja sõitma. Ma istusin juhi kõrval. Äkki tagurdab mingi teine auto täpselt minu uksest sisse. Omg.!! Esimene reaktsioon oli: „Woooow, mida ta teeeeeb???!!“ Edasi olin lihtsalt veits šokeeritud. Avariid ei ole just igapäevased sündmused minu jaoks. Ehk oli see mingi märk? Igatahes, sellest kõigest sündis muidugi mingi hullem draama ja politsei jne. Umbes tunni pärast sain koju. Kuna ma polnud eriti maganud, siis polnud just eriti vaimustuses sellest avariist kah. Koju sõites tundus mulle koguaeg, et me oleks nagu nähtamatud ja tekkis mingi refleks, et iga teine auto rammib meile nüüd jälle sisse. Foobik!
Kodus tegin inkat veitsa ja otsustasin lõpuks, et üritan kah siis veits magada, sest mu pea käis veidi ringi, aga juba pikemat aega. See oli suht lootusetu üritus. Esimesed kaks tundi üritasin, aga konkreetselt miljon mõtet oli jälle peas. Krt küll, ma ei tea mida ma tegema peaks, et ma vähem mõtleks, eriti mingitele tobedatele asjadele ja inimestele ja sündmustele jne. Loll noh! Kui ma läbi häda uinusin, tuli ema ja ajas mind ülesse. Great!! Olin heal juhul pool tundi maganud.
Poleks arvanud, et mõni inimene, kes tegelikult pole minuga väga palju suhelnud, tunneb mind paremini, kui mõni teine, kes teab mind kauem. Nii sai Ta aru, et mind mõjutab väga palju keskkond ning, et mul on vaja ära saada kusagile. Pakkumine, mille sain, on küll ahvatlev ja ütleks, et isegi geniaalne, aga kooli pärast ei saa midagi teha praegu vist. Seega jätkub kõik vanaviisi...

Jutukas Mark

Huvitav. Mõni päev on nii tühi ja pointless ja teine jälle nii tegus. Pole vahepeal jõudnud kirjutada, sest busy busy on olnud. Ok, tegelt pole midagi nii busy siin olnud, aga ma pole lihtsalt jaksanud ja pole arvutisse jõudnud jne.
Nejlapäeval ma koolis jälle ei käinud, aga polnudki vaja, püha oli ju. Järgmisest nädalas hakkan jälle koolis käima ja üritan selle asjaga järjepeale saada. Aga see neljapäev siis... Esiteks üritasin matat teha, aga mu telefon oli tol päeval suht „kuum liin“. Kõigepeal helistas inimene, kes väitis, et tunneb mu pärast muret ja pakkus oma abi jne. Järjekordne seega.!? Ma ju ütlesin, et ärge muretsege!!! Natukese aja pärast helises jälle mu telefon. Külaline – ma ei teagi, kas see oli hea või halb? Rääkida oli isegi hea vist. Ma küll ei tea, kas see aitas midagi ja kõigest ju ikka rääkida ei saa. Igatahes, pärast külalise lahkumist läksin Helena poole, tegime seal proovi ja koju tagasi jõudes ei jõudnudki midagi muud teha, sest juba helises taas mu telefon. Helen oli Rakveres ja kuigi ma puiklesin alguses vastu, et olen haige ja ei taha kuhugi minna, siis lõpuks korraks mõtlesin ikka läbi minna. Tom korjas mu peale ja me sõitsime Helena (2) juurde. Nad tegid juba viineripirukaid ja meekooki ja mida kõike veel, siiski vabariigi sünnipäev ju. Vaatasime siis kätlemist ja sõime kuumi viineripirukaid, millest mul lõpuks paha hakkas. Eks haigus ja väsimus tegid oma töö ja ma vist sõin neid liiga palju kah, sest need olid meeletult head. Jõudsime ühe mängu Scrabbelit kah teha ja siis ma pidin küll koju saama. Tom viskas mu koitsa tagasi ja kuigi kell oli alles kümme, tundsin ma, et läheks kasvõi kohe magama. Sellepärast ei kirjutanud kah midagi. Aga hakkasin hoopis lugema ja lõpetasin mingi ühe paiku.
Reede... Kooli ei läinud. Vend ja ta tüdruk tulid Rakveresse. Sain korraliku peapesu ja lohutust jne. Ühesõnaga, segane värk. Reede oli üldse väga kummaline kõik. Mingi aeg tegime Helenaga proovi, siis pidin muusikakooli minema, aga tuli välja, et ma läksin tund varem. Ise olin surmkindel, et mul hakkab just siis. Oli hoopis Argo tund, minu fail.. Laulsime siis mõned korrad oma laulu ja ma läksin koju. Hakkasin mõtlema, mis õhtul selga panna. Mind tabas järjekordne vaimu kriis. Lõpuks leidsin endale abilise, kes tegi mind nii bitchiks kui teha andis. Poest läbi ja sõitsimegi juba Kunda poole. Kohta polnudki väga raske üles leida. Seal olla oli siiski veidi hirmutav, meenutas veidi mingit õuduste lossi. Esiteks oli see tohutult suur mõis, salakäigud ja mis kõik veel. Lisaks terve hulk võhivõõraid inimesi ja ka mõned tuttavad, mõned isegi liiga tuttavad ehk...? Aga ma jäin ellu. Üks ilmselgelt kõige silmapaistvamaid isiksusi oli seal Mark. Lühike, kõhna inglane, elab Helena ja teiste naaber korteris, Tallinnas. Uskumatu, kui palju suudab üks inimene rääkida. Selle õhtu jooksul oli meil ligi 20 erinevat teemat. Ta on super-lahe inimene, aga mingil hetkel siiski inimesed väsivad. Algas muidugi kõik sellest, et minu nimeks sai Pirate ja sealt hakkas teema muidugi edasi arenema, et mu isa on mereröövel jnejne. Et mis sorti piraatlusega ta tegeleb ja kuidas on võimalik piraadiks saada jne. See oli päris lõbus isegi. Jõudsime ka sellisele järeldusele, et Eesti ei ole lihtsalt veel temaks valmis. Ta on liiga teistsugune. Ehk 10-ne aasta pärast või midagi sellist, hetkel ei saada temast siin veel nii aru, nagu võiks. Aga muidu üli lahe inimene ikka. Arutasime näiteks seda, millised on eesti mehed ja miks nad nii igavad kõik on. Ta oli tõeliselt hea jutukaaslane, sest tal oli igast asjast oma arvamus ja vaade, aga vb ongi see mingi briti eripära? Tuli muidugi välja, et ta on pool juut ja oskab veel saksa ja prantususe keelt. Ja ühesõnaga palju palju asju. Juhtus veel igasugu muid asju, nii head, kui ka halba, aga ma ei tahaks sellest peost tegelikult väga kirjutada rohkem...
Osad lahkusid varem, teised hirjem. Mul õnnestus Triini ja Imrega Rakveresse tagasi saada, nii et, kui ma kella vaatasin oma toas, näitas see 6.00. Hmm, head ööd siis või mis? Ema ärkas selle peale üles ja mina uinusin umbes 7, sest liiga palju mõtteid ründas mind taaskord. Ärkasin kell 11 ja pidin poodi minema. Fuu, isu pole mitte millegi järgi igatahes. AGA, poeskäiguga juhtus isegi päris veider, hirmutav ja koomiline lugu... Esimene ehmatus oli suht hull, aga hakkan vist toibuma juba. Sellest kirjutan aga hiljem.
Peace!

Pointless day

Wow, unbelievable how pointless can be some day...
Täna on tõesti tühi päev olnud. Mitte et mul viimasel ajal eriti sisukad päevad oleks olnud, sest ega end tuppa lukustades ei saagi midagi head sealt oodata, aga eile olid vähemalt head mõtted, täna polnud neidki.
Eile olin kaheni üleval, miks küll?? Kui ma haige olen, peaksin varem magama minema... Jah jah - raske on end sundida midagi tegema. Täna hommikul ärkasin vähemalt ilma kurguvaluta, hea seegi. Mis muidugi ei tähenda, et ma terve oleks, sest nohu on endiselt halastamatu mu suhtes. Hommikul mõtlesin, et võiksin õppida ju midagi, sest koolis olen ma juba mitu tööd võlgu jäänud, aga ei suutnud. Ma lihtsalt ei suuda end sundida.. Hakkasin hoopis lugema. Lugesin mingi kaks tundi vist. Uskumatu lihtsalt, see raamat on veidi kummaline, mulle hakkab iga korraga üha rohkem tunduma, et ma ei taha seda edasi lugeda, samas tahaks ju teada, mis edasi saab?? Pool raamatut on umbes läbi ja selle ajaga on juhtunud juba tõesti kõike. „Tüdruk, kelle ema on joodik, jookseb kodunt ära. See ema, ei muuda end aga üldsegi, joob edasi ja tassib erinevaid mehi endale koju. Kuni ühel hetkel leitakse ta üles pooduna. Kuid küla, kus nad kõik elavad, pole suur. Seal on veel naine, kelle mees teda peksab ja peab armukest. Kuid ka naine, pole teab mis musternäisid, temagi on leidnud endale töö juurest inimese, kes talle tõsiselt hinge on pugenud ja sealt hakkab sündima nii mõndagi. Ühel hetkel võtab naine julguse kokku ja viskab oma mehe kodunt välja. Külas on veelgi erinevaid isiksusi. Naine, kes mattis just oma teise mehe ja pidi kolima uude majja, kuna mehe lapsed ta lihtsalt oma kodust välja tõstsid. Naisel on aga eriti edukas tütar, kes tundub, tegeleks nagu mingi saladusliku äriga. Tütar ostab siis emale uue maja ja omale korteri jne. Kõrvalmajja kolib aga üks mees ning tundub, et nende vahel tekib mingi keemia. Lisaks on seal veel kaks naist. Tundub seega suhteliselt naiste külake olevat? Igatahes, üks nendest on mingi elunautija, reisinud päris palju ja nüüd on tal oma kohvik/pidula, kus käib kihisev elu. Teine on mingi veidrik, polegi täpselt aru saanud, mis tema point on? Tal on üks vanem poeg, kes õpib muidu Inglismaal, aga suveks tuleb alati koju, teine on mingi väike väänik. Ta ise tundub olevat aga väga gossip ja peab ja teab alati kõike.“ Vot selline kummaline raamat siis. Minust on üldse mingi totaalne raamatufriik saanud. Loen kolme raamatut korraga, aga ühtegi ei taha pooleli kah jätta.
Igatahes, täna pole väga sisukas sissekanne ja tundub, et ka mitte väga agressiivne ja masendav, mis loomulikult ei tähenda, et midagi korras oleks, olen ehk lihtsalt liiga väsinud, et kirjutada täna.? Aga mul tuli üks palju parem mõte praegu!!

Haige

Appi, kui hea on vahel haige olla, nagu tõsiselt haige, voodis ja värki. Või noh, ei ole küll hea, sest pea tuikab koguaeg ja nina on metsikult kinni ja kurgus oleks nagu mingi karvatuust ja magada on kah raske, sest tekib tihti lämbumis tunne. Pean hakkama kõrvadega hingama vist, aga nendest on kah üks lukus. Samas saab mõelda... Uskumatu, saab mõelda nii, et mõttelõng ei katke hetkeksgi. See on lausa veider. Ma ei suuda meenutada viimast korda, kui sain katkematult mõelda. Pole lihtsalt sellist aega/olukorda olnud juba ammu. Kuigi kõik mõtted pole just väga loogilised, pigem on need imelikud, kentsakad, kummalised?. Eile õhtul, muust ei räägitud, kui ainult sellest Haapsalu värgist, siis see pani mind mõtlema. Kõik arvavasd, et see oli jube ja traagiline jnejne. See oligi, loomulikult, kuid kui mõelda nüüd nende laste vaatevinklist. Nende elu on ju olematu. Nad ei saa kunagi ise omalkäel millegagi hakkama ja vajavad alati kedagi, kes nende eest hoolitseks, neid peseks ja kasiks ja toidaks ja... Nad olid ju enamik voodihaiged. Seega, kui nad seal voodis kasvavad suuremaks, viiakse neid kohe vanadekodusse, kus nad veedavadki kogu oma elu voodis, teistest sõltuvana ja lõpuks surevad sinna. Mis elu see on? Ma ei taha midagi halba öelda ja ilmselgelt oli see traagiline, aga saatus tahtis, et läheks nii. Või kui vaadata sõdureid, kes Afganistanis sõdivad. Miks?? Meie tilluke riik pole kuidagi seotud selle kõigega tegelikult ju. Ometigi sureb seal terveid ja tugevaid mehi. Mu meelest on see palju õõvastavam, kuid nende mälestamine on vaid hetk, mitte päevi kestev protsess. Nemad unustatakse palju kiiremini. Kas see pole natuke ebaõiglane siis? Voodihaigel vaevalt mingit tulevikku on, aga noored mehed, kes seal sõdivad, on meie tulevik ju? Ehk ei tohiks ma seda üldse mõelda, seda siin välja öelda? Kahju on lihtsalt.
Eile polnud ma suuteline kirjutama. Koolist tulin pärast neljandat tundi ära. Enne käisin kooliarstil ja küsisin polikliiniku reg. nr. Sain selle ja sain veel teada igasugu huvitavaid asju. Näiteks, ei tohi väga palju Coldrexi juua, sest see hakkab maksale ja kokkuvõttes on see vaid mingi reklaamitrikk. Aga miks keegi pole varem selle ohtlikusest rääkinud??? Igatahes jah... Siis sain veel noomida ka natuke, et kui ma rahulikumalt ei võta ja ei puhka piisavalt ja haigena koolis käin, siis sõna otseses mõttes, kukun ma varsti kokku. Eee...so? Ma pean ju koolis käima, muidu jään maha ja õpsid vahivad sellise pilguga nagu ma oleks neile midagi väga halba teinud. Ainuke hea on kaasõpilastele, kes saavad uusi teooriaid välja nuputada siis. Anyway, ma siis puhkan nüüd täna. Võiks siiski nv-ks terveks saada. Siis saab vb Tlna, kui kõik hästi läheb. Niisiis, tulin koju ja jäin magama, kella kahe paiku käisin arstil ja kuigi nad ei tahtnud mulle antibiootikumi kirjutada, siis suure halisemise ja nuiamise peale, siiski midagi sain. Pärast lugesin ja magasin. Magasin lausa kella kaheksani õhtul ja siis vaatasin mingit filmi ja ühe paiku üritasin jälle magama jääda. Hingata oli ikka meeletult raske.
Täna ärkasin umbes üheksa. Tegin igasugu rituaale, aga ei tea, kas mingit kasu kah on?
Kui ma hommikul teleka mängima panin, tuli sealt „Tomi ja Jerry“, mis oli kunagi üks mu lemmikutest. See pani mind taas mõtlema. Ma olen muutunud, isegi väga. Ma ei tunne enam rõõmu asjadest, mis mind varem naerma ajasid. Ma ei mäleta, millal üldse viimati naersin. Telekas ei suuda juba ammu enam mu meelt lahutada, koolis naljad, mille üle kõik naeravad, pole minu jaoks üldsegi mitte naljakad. Ma ei tea, millest see kõik tingitud on? Ma olen kurb, ehk sellepärast, et iga viimne detail meenutab mulle... Oi jah, tahaks, et kõik muutuks, et ma saaksin olla jälle „Päike“, nagu Leenu ütleb. Ehk aitab seda muuta suvi, ja elukoha vahetus ja lihtsalt vaheldus?

I wish, I could be happy someday...
Miss You!

F*** IT

Fuck it! Fuck that! Fuck everything, from now on!
Täna sain ühest asjast aru. Isegi ei mõelnud sellele ja lampi tuli mu pähe, või oleks õigem öelda, et viimane suhtlus, olulise inimesega, lükkas mind nii kaugele. Nimelt, et üksi polegi nii hull oma elu persse keerata. Peaasi, et ma teisi endaga kaasa ei tõmba! Tundub, et nende eemale peletamisega mul erilisi komplikatsioone ei teki, seega on see probleem juba lahendatud. Anyway... mis ma öelda tahan on see, et kõige olulisemad olen ma suutnud juba eemale peletada ja pean hakkama mõtlema/endale sisendama, kui suva mul kõigest on. Isegi kui pole, siis nüüdsest peale ma muud ei ütle. See saab raske olema, aga pean proovima.
Eee...muidu päev nagu ikka.. Nägin täna öösel jälle väga head unenägu. Ma võiksingi oma unes elada, kui hea see oleks. Ja veider samas, pole nii ammu und näinud, aga viimased paar ööd on head olnud. Loodan, et näen ka täna...
Eile õhtul käisin korraks õues jalutamas kah. Päris külm oli, aga taevas oli selge ja kuu oli ja... Mis siis, kui ma poleks tagasi tulnud? Oleks see midagi muutnud? Oleks teistel parem ja kergem?
Ah jaa, täna õppisin siiski veits inkat ja uurisin lennupiletite hindu kah. Ning loomulikult tervis ongi mind nüüd hüljanud. Lisaks kõigele muule jamale on mul nüüd veel köha kah. L Pean ruttu terveks saama. Või tegelt ei pea kah. Mul on p*****. Köha on mul väga harva olnud, ma ei teagi, et oleks eriti kunagi olnud?! See on veits jama.
So, life sucks and...?



Who cares?

Unenägu

Wow! Ma pole ammu nii põnevaid asju unes näinud. Kuid siiski, enam rohkem persse ei anna minna ikkagi!!!
Eile lugesin veel enne magama minekut raamatut ja umbes ühe ajal jäin magama. Hommikul läks suht külmaks jälle, kuid oli soem, kui eile, sest ema oli ahju juba kütte pannud. Tatsas juba varakult mööda maja ringi. Nagu arvata oli, pidi mind ees ootama järjekordne katastroof. Veidi enne kaheksat lükkas ema mu toa ukse pauguga lahti ja kriiskas: „Saad sa mulle appi tulla? Meil on vesi jääs!“ Mina: „Mhmh...(veits aega läks mööda ja ma hüppasin voodist välja) Kurat võtaks tõesti!!! Kas mitte üksgi, mitte üks ainus päev mu fucking sitases elus ei võiks alata normaalselt?? Ilma mingi jamata, mureta? Õhhhh, I hate my life!!“ Marrssisin teisele poole maja ja olin nii unine, et nagu tavaliselt, ei tulnud mu suust sõnakestki. Ühesõnaga siis, möödus mu hommik-varane, vee lahti soendamisega. Umbes kella üheteistkümneks saime isegi lahti, kõrvalist abi kasutades loomulikult. Edasi kippus koguaeg uni peale tulema ja ma mõtlesin pidevalt sellest, millest mul uni oli hommikul pooleli jäänud. See oli mingi ülimalt põnev unenägu ja ma polnud ammu midagi sellist näinud. Lugesin siis raamatut ja mängisin klaverit veits ja lugesin jälle. Viimase lugemise ajal tundsin, et mu silmad vajuvad lihtsalt kinni. Mäletan, et tundsin nagu naerataks veel ja pea vajuski padjale. Ma uinusin nii, et kujutasin endale asju ette, ehk siis, mõtlesin edasi oma unenägu, mis hommikul katkes. Nüüd ülesse ärgates rääkisin emale väikse jupi sellest. Algus oligi hägusem ja ma ei mäletanud seda enam väga rääkida. Igatahes, mis ma rääkisin oli midagi sellist: „Meil oli see sama maja, aga ruumi oli väheks kuidagi jäänud, siis vasakul pool maja on üks õunapuu, tead eks? Me panime sinna puu külge mingid niidid ja hakkasime sinna jalgrattaid kinnitama. See oli täiega ilus minu arust, sest inimesed tänavalt neid niite ei näinud, rattad rippusid puu otsas justkui iseenesest. See oli nagu mingi maagia, nii lahe. Siis ma nägin, et mu toas oli ikka külm ja sa otsusatsid mu toa ümber tõsta. Me olime Einziga parajasti kusagil ära, igatahes, ma mäletan, et kui ma tagasi tulin, käisin pesemas ja tuppa astudes oli mu tuba teisiti. Kaminat enam polnud, voodi oli samas kohas, aga voodi jalutsis oli mu kirjutuslaud ja kamina kohas oli veel mingi laud, mis ulatus otsapidi seina alla/sisse ja seal olid mingid asjad peal?! Huvitav, ma ei mäleta, mis mu akna all siis oli, seal kus mu kirjutuslaud praegu on? Igatahes oli see päris huvitav, aga see tähendas, et mu tuba oleks pidanud pikem olema... Õuest oli kah muutunud, lisaks sellele, et puu otsas rippusid jalgrattad, oli sinnapoole mingi väike juurdeehitis tehtud – trepp, mis viis ülesse teisele korrusele. Trepp paistis aknast, mis oli terve trepi ulatuses. Aga minu toa kohal oli veidralt katus katki? Ma kartsin koguaeg, et see kukub sisse, sest see nägi nii logu välja. Sellepeale ütles mulle keegi, et kui ta praegu jalaga vastu tala lööks, et see ei läheks ka siis katki. Kuid terve aeg oli õues olnud taevas süsimust, kaetud nii mustade äikesepilvedega, et kohe kohe hakkab sadama. Minu unes siiski sadama veel ei hakanud. Sellest tingitult hakkasin kartme, et äike lööb antenni ja siis läheb see katkine katuse osa põlema ju? Katusega seoses oli mul küll jube paanika koguaeg. Kuid see uni oli siiski nii veider, mul on tunne nagu ma mõtlesin seda enda unes koguaeg samm haaval välja, mitte ei näinud seda loomulikult, kuigi see on müstika, ei saa ju unes asju välja mõelda. Nagu „Inception“ juba, et olen unes ja veelkord unes ehk uni on une sees?! Wow, creepy...“ Ema: „Vaata „Unenägude“ raamatust, mis tähendavad mingid asjad.“
Mina: „Aga päeval nähtud uni ei pidavat midagi tähendama ju?“
Ema: „No, ehk ei tähendagi, aga sa võid ju ikka vaadata.“
Vaatasin siis: JALGRATAS – haigust (Setu), KATUS – Maja katus ära lagunenud, tähendab, sääl, kus katus lagunenud on, surnut saama. (Runnu), TAEVAS – Must taevas – suurt leinamist. (Vigala). Trepi kohta ei olnud vasteid ja muud ei osanud väga vaadata ka. Mu meelest see katuse kohta käiv on eriti huvitav ja fun, sellisel juhul võiks isegi päevased uned täide minna.
Vot kui tore lugu siis. Eile vaatasin Skinsi neljanda osa kah ära... Võiks juba järgmine reede olla, saaks uut osa. See tekitab mul ilmselgelt hasarti!

Life's not fair

Täiesti kohutav!!! Kas see ei lõppegi enam?? Mitte kunagi??
Üleeile, pärast oma postitust, sain teada, et teatud inimesed kaovad ise lihtsalt minu ümbert ära. Ma ei peagi ise kaduma, sest nemad kaovad nii või naa. Kuigi, äkki nad polegi minu ümber juba ammu? Äkki on nad mu hüljanud enne, kui see mulle kohale jõudis? Ma pole sellest lihtsalt veel aru saanud? Kui rusuvalt valus on kõik... Ja ma ei saa sellest lahti, vaid iga päevaga läheb kõik aina hullemaks.
Eile polnud tuju kirjutada. Üldse pole mitte millegi jaoks enam tuju. Ma olen täiesti tujutu. Ma ei taha mitte midagi ega mitte kedagi näha... Hakkan totaalselt endasse sulguma. Ära.. kaduma..
Neljapäev siis... Kool... Hommikul polnud kõige hullem, kui välja arvata see, et olin jälle haigeks jäänud. Häält polnud, kurk tegi meeletut valu ja tatt lippas, läksin ikka kooli, et vältida konflikde ja tembeldamist „Priidu sündroomi“ ohvriks. Esimesed kaks tundi olid matad. Uskumatu, aga ma tegin tunnis isegi kaasa ülesandeid. Teisel tunnil siiski läks mõte korraks uitama... Mõtlesin sellistest asjadest nagu: „Kui kool läbi, siis saan ma siit minema ju? Siis ei meenuta mulle enam iga pisem detail kurbi või halbu asju. Ei pea enam nende õelate ja salakavalate inimestega suhtlema, ega isegi kunagi enam võib-olla nägema neid. Tulevad uued inimesed peale, kes mind ei tunne ja keda mina ei tunne. Ehk saan oma elu justkui uuelt lehelt alustada? Praegusest lehest pole enam midagi järgi.. Nii kurb, kui see ka pole, on mu praegusele lehele vaid musta pliiatsiga soditud mingid ebamäärased laigud. Või veel enam, leht ongi juba täielikult mustaks värvunud. Pole värve, pole rõõmu, pole hoolimist, pole tundeid, pole armastust... Mitte midagi pole enam...
Saksas oli nagu alati – töö! Kirjutasin töö peale, et pole õppinud. Saan selle uuesti teha nagu täna selgus. Tunnid venisid kohutavalt. Lõpuks algas seitsmes tund, kus meid oli heal juhul kümme.? Pärast seda ruttasid kõik koju, mina jäin Kaisaga koori proovi ootama. Pidime saksat tegema, aga ei jõudnudki selleni. Jäime hoopis klassijuhatajaga juttu puhuma. Ma ei väsi ikka kordamast, et Ta on maailmas kõige parem õpetaja! Algas kõik sellest, et Kaisa küsis õpetajalt, mida ta tegema peaks? Kas saama kooli sisse ja võtma kohe akadeemilise, või minema enne USA-sse ja siis tagasi tulles kooli astuma? Ma küll ei süvenenud kohe sellesse, aga nende järelduseks jäi vist siiski see, et enne kooli sisse ja siis aka.? Igatahes, rääkisime veel erinevatest asjadest, sellest, et me ei lähe ilmselt lõpureisile ja ei tea, kas üldse kuhugi läheme ja millised jamad ja vastutus võivad sellega kaasneda jne. Kui aus olla, siis mul ükskõik nüüd juba sellest. Ma olen tuim, tundetu, tühi.. Tehke, mis tahate. Mida rohkem rääkisime, seda tumedamaks asjad kiskusid ja kell helises mitmeid korde, me Kaisaga koori ikka ei liikunud. Lõppes see kõik (nö arenguvestlus) muidugi kohutavalt, eriti minu jaoks. Ma ei taha sellest kirjutada kah, mis seal kõik juhtus, aga midagi ilusat ja toredat see polnud. Jõudsime lõpuks ikka koori kah, kuid mul oli jube halb olla. Nohu ja kurguvalu olid hullemaks ka läinud. Väga palju ei olnud enam tunni lõpuni õnneks jäänud.
Kella kaheksa paiku käisin korraks linnas – poes. Jalutasin meeletult aeglaselt ja kuulasin muusikat. Lappasin lugusi edasi, kuni tuli kurvem lugu. Korraga sain aru, et ma ju nutan? Õues on fucking 26 või rohkem kraade külma ja mina nutan?? Lollakas! Aga asi läks järjest hullemaks.. Mõtted, mis mu peas tiirlseid, polnud üldsegi mitte ilusad... Mu mõtted lõikas läbi telefoni helin. Helistajaks oli mu vend. Pidin vastama. Üritasin võimalikult normaalne talle tunduda, et ta muretsema ei hakkaks. Koju tagasi jõudes nägin välja nagu „surnumatja“ ja isegi ema ütles seda. Ma ei räägi enam midagi. Ma ei mäleta enam viimast korda, millal me temaga üldse rääkisime. Ma ei räägi enam kellegagi.. polegi rääkida. Esiteks sellepärast, et ma ei ole suuteline enam, teiseks ei taha ma kellelegi koormaks olla, kolmandaks ei usu ma, et keegi väga mõistaks üldse, mis minuga toimub, seega oleks see kõik nii mõttetu nagunii. Ja aeg ei paranda mitte mingeid haavu, see on mingi loll kõnekolks, mis on täiesti alusetu ja amatöörlik.
Tegin eile oma tuludeklaratsiooni ära ja kobisin seejärel oma tuppa ning hakkasin kunsti tööd tegema. Peaaegu sain valmis, täna lõpetasin koolis ära.
Reede... Tänane öö oli veel jubedam, kui kõik eelmised. Toas oli nii külm nagu oleks seal tuul puhunud. Voodist välja kobides värisesin lausa. Minuga on nüüd liitunud, tore sõber, Köha kah veel. Koolis oli vähe inimesi täna. Gümnaasiumi õpilasi oli palju (minu klassis u. 10 puudujat), aga põhikooli osas polnud peaaegu kedagi koolis. Kõik tunnid toimusid, aga kekad jäid siiski ära. Käisin kodunt läbi, siis raamatukogust (võtsin terve hunniku raamatuid) ja läksin muusikakooli. Kõrv oli lukus, aga sain ikka hakkama. Pärast seda otsustasin tänast päeva eriti rahulikult võtta. Otsustasin, et ei lähe välja ega tee mitte midagi üldse. Lugesin raamatut ja ei ole mitte midagi teinud. Ega pole mõtet kah! Päev lõppes loomulikult järjekordse halva uudisega!
...

Palun Vabandust

Esiteks, tahan vabandust paluda inimestelt, et ma ära kadusin, seega „Palun Vabandust!“ See polnud midagi isiklikku, st. et ma ei vältinud kedagi sihilikult. Ma ei vastanud mitte kellegi kõnedele, sms-idele ja kirjadele. Vabandan. Aga mul oli lihtsalt vaja olla. Olla natukene aega omaette. Ärge muretsege minu pärast, ma pole seda ära teeninud. Ma pole kindel, kas olen valmis juba teiste sekka tulema, aga see, et ma täna juba kirjutama hakkasin, on isegi suur samm. (Sedagi suure tagantutsitamise tulemusena). Palju on juhtunud, kuid samas mitte midagi erilist. Või siiski?
Algatuseks jätkaksin sealt, kus pooleli jäin. Laupäeval käisin koolis, oli koor. Ma ei taha sellest rääkida... Lihtsalt, enam hullemat ja vastikumat ja haledamat ja jubedamat päeva annab otsida. Ei siiski, annab ikka tegelikult. See selleks. Kui ma sealt koju lõpuks pääsesin olin juba tõesti suremas. Terve nädal oli olnud täielik värdjas ja siis veel see..?? Nii jube. Isu oli juba mitu päeva kadunud ja kohutav oli olla. Lõpuks otsustasin end siis kraadida. Ja oi imede-imet, mul oligi palavik!.. Ilmselt oli sellepärast terve nädal tuksi hakanud minema kah. Polnud siis ime, et süüa ei tahtnud ja midagi meelde ei jäänud ja üldse varises kõik kokku. Pühapäeval pidin jälle kooli minema. Seekord tundsin juba suuremat hirmu, et kas mind ootab veel üks kord ees, kõik see, mis juba korra läbi pidin elama? Käisin ostsin enne rohtu kah. Koori jõudes vabandasin, et kui mul halb hakkab, lähen minema. Asi lahenes kergemini.. Ma õnneks ei pidanud eelmisele päevale korrutusmärki panema ja halb oli kah vaid alguses. Olin neli tundi järjest laulnud ja õhtul läksin veel Helena poole. Tegime proovi, ehk siis veel nii umbes kolm tundi laulmist. Kui ta mu koju tagasi viskas oli kell juba pool üheksa vms. Õppida polnud õnneks vaja, sest esmaspäeval ootas mind ees ju proovikirjand.
Valisin teemaks „Kõigel siin ilmas on hind?“. Mu kirjand oli valmis esimese tunniga umbes. Hmm, ehk ei süüvinud ma piisavalt? Okei, seejärel hakkasin lambist asju kirja panema, mis vähegi pähe tulid. Lõpuks istusin seal üüratus ruumis umbes 4,5 tundi (sh puhtandi kirjutamist). Komad vaevad mind alt, tunnen seda juba ette. Muidu oli päris hea teema ja jutt voolas suhteliselt hästi. Ma loodan, et teemasse ikka läks. Anyway... Oli ju sõbrapäev ka veel.. Kui totter?!!? Mis vahet sellel on, mis selle kuramuse päeva nimi on?? Nii võime me ju iga päev panna uuele päevale uue nime. Milleks mingid tobedad kommertslikud traditsioonid, millest keegi tõsiselt ei hooli? Kas tõesti inimesed hoolivad oma sõpradest ainult sel, ühel kindlal päeval siis? Aga muidu? Õnneks pole ma ainuke, kes nii arvab. Igatahes, mis on aga asja juures eriti naljakas, on see, et meie klassis tehti isegi kaarte veel.. Eee, kas see pole mitte natuke kummaline? Okei, ma saan aru, kui sa teed veel mingile ühele kindlale, aga kõigile peaaegu?? Kuramuse palju aega peab ikka inimesel olema siis!! No jah, vb ongi. Sooviksin, et mul oleks kah nii palju vaba aega, et ma ei tõmbleks koguaeg nagu segane ringi ja saaks lihtsalt olla. Ma olen nüüdseks end umbes nädalaks maailmast isoleerinud ja on juba parem olla. Okei, ma ei saa küll öelda, et teab mis hea nüüd olla on tegelikult, sest mul on endiselt masendus ja kurbus kallal ja arvatavasti koolis vaadatakse mind kui mingit pooletoobist. Aga mis seal ikka.
Esmaspäeva õhtul oli vaja õppida ajaloo hiiglaslikuks kontolltööks, taaskord. Jumalale tänu, et mul on veel paar head ja normaalset klassivenda jäänud, kes olid nõus minuga konspekti jagama. Töö ei tundunudki kõige hullem, aga tavaliselt, kui ma nii tunnen, siis see tähendab, et mul läks persse. Okei, eks ma raiu seda rada edasi, kuni juhtub ükskord nii, et kui ma arvan, et ma oskasin, siis ma ka tegelikult oskasin. Oot oot, kas see tähendab, et ma hakkan oma needusele vastu? Hmm, ei, see poleks võimalik. Ma hakkan lihtsalt toore jõuga oma saatusele vastu..? Ei, ka see poleks võimalik.?! Äkki ootab kõige hullem mind alles ees?? Ei usu, nii jubedad nagu mu elus viimased 7-8 kuud on olnud, ei ole võimalik lihtsalt. Ma pole siiani toibunud ja üle saanud, seega ei saa enam hullemaks minna. Konstantselt halb on lihtsalt kõik. Ja asi ei ole selles, et ma ise sisendan endale, et oi kõik on nii halb jne, blablablaa. See pole nii! Ma ei kujuta mingeid asju ette. Ma olen selleks liiga palju nende asjade üle mõelnud, et tean, et see pole nii, vaid kõik on tegelikult kah tuksis!
Tervis ei taha siiani mu sõbraks hakata. Mandlid on paistes ja nohu on veits ja rääkida on valus. Aga õnneks ei pea ma väga kellegagi rääkima, saan suu kinni hoida ja ei tunne kurguvalu, mis ei tähenda, et ma muud valu ei tunneks. For instance, peavalud lähevad aina sagedamaks, aga see on seotud mu palavikuga vist?
Täna vastasin oma telefonile kah juba, see on vist hea märk? Hakkan tagasi tulema vist. Aga mingit eufooriat see minu jaoks just ei tekita, seega ei saa ma midagi kindlat lubada.

Nä-ge-mi-se-ni

Noonii...Sorry, et eile ja üleeile ei kirjutanud. Lihtsalt polnud jaksu. Nüüd tuleb üks pikk sissekanne vist. Üleeile ehk siis neljapäeval oli paha päev, nagu mul viimasel ajal enamus. Koolis ei käinud. Hommikul hakkas kohe pea valutama. Alguses ma rohtu ei võtnud, aga pärast ikka võtsin. Sain suure pettumuse osaliseks, kui tuli välja, et see ei aidanud mitte midagi. Nii ma käisingi neljapäeval veel Kundas esinemas, endal pea jubedalt valutas koguaeg, aga midagi teha kah nagu polnud. See polnud muidugi ainuke jama. Lisaks sellele tunnistas/nentis ema lõpuks, et ma tõesti siiski olen ära neetud. Nimelt, kuhu iganes mina ei lähe, seal läheb alati kõik halvasti. Ma ei tohi temaga, ja mitte ainult temaga, vaid ka teistega, isegi ühes ruumis viibida. See toob vaid halba. Seega, siit mu järgmine lubadus. Kavatsen natukeseks kõigilt jalust kaduda. Ma ei taha, et teistel minu pärast halvasti läheks või mis iganes muud hädad oleks. Kuid need polnud veel ammugi kõik mu hädad... See selleks. Ah jaa, kuulsin juba klatši kah, et koolis mu toredate, pealt näha sõbralike kaasõpilaste seas, levib jutt, et mul olevat „Priidu sündroom“ (st. üks poiss, minu klassist, kes ei käi peaaegu üldse koolis). Tore... See kui teised koolist puuduvad, siis pole ju midagi, ega ju? Aga kui mul on sitt olla või vajan aega endale, siis on kohe midagi vaja nuputada, et ikka jumala eest igav ei hakkaks koolis. Peab ju rääkima ja välja mõtlema erinevaid asju. Piret ju muidu nii korralik, ei tea jah, kuhu ta siis nüüd kadunud on? Mis see teie asi on? Õhh...Ma ei laida kedagi selle pärast. Aga vahel võiks rohkem inimesed oma nina ikka oma asjadesse toppida, mitte iga hinna eest tuhnida teiste asjades... just saying.
Eile ehk reedel oli tõesti lahe. Nagu jätaks inimestega hüvasti mingis mõttes. Päev algas loomulikult tohutu peavaluga, taaskord. Üritasin midagi veel ühiskonna kontrolltööks korrata ja läksin kella kümneks kooli. Tegin töö ära ja käisin kunstis kah. Pärast seda läksin Mõdriku esinema. Seal oli mingi lõpetajate aktus. Jah, nad lõpetavad poole aasta pealt. Enne seda oli mu enesetunne veel sitemaks läinud, aga jäin ellu. Bummer. Tulime tagasi muusikakooli ja tegime veel tunni kah otsa. Jess, see oli hea vähemalt! Pärast seda jäin veel tunnikeseks klaverit mängima. Koju kõndides ei olnud ikka kohe üldse midagi paremaks läinud. Indrek helistas mulle ja ma olin lihtsalt nii eemal, siit maailmast ära. Ma loodan, et ma midagi väga halvasti või veidrat ei öelnud, aga ehk mõistab tema vähemalt nüüd, miks pean veidikeseks kaduma. Kuigi vaevalt, keegi ei saa sellest ju aru, sest kõik arvavad, et ma kujutan seda endale ette, et ma teistele halba toon ja ka endale muidugi.
Õues oli eile tõeliselt ilus. Nii päeval, kui ka öösel, kui ma koju jalutasin. Natuke päikest ja karge õhk ning imelised härmas puud. Ainuke paha asi oli see jäine külmus. Õhhhh! Kui ma koju jõudsin lõpuks, helistas Joonas. Alguses oli kokkulepe, et kurdame siis kordamööda, aga pärast sellist põhtsu, mis tema ütles, ei suutnud mina enam oma muredele mõelda isegi mitte... Kukkusin oma voodile istukile ja hakkasin töinama. Miks ma selline olen?? Miks ma pean alati kõik nii fucking ise läbi põdema?? Ma korjan endale kõik mured ja pahandused ja kurbuse ja...ja mis sellest siis välja tuleb? Ma tahaks kõiki aidata, et keegi haiget ei saaks. Aga endast on mul nii suva. Ma ei jaksa nii enam ju! Ma tahaks, aga ei jaksa. Samas ei oska ma ennast muuta kah. Ma olen lihtsalt selline. Aga minust endast jääb vaid inimvare nii, või ongi juba jäänud? Igatahes, kella nelja viie vahel pidin end valmis seadma, sest lubasin Tomile, et lähen temaga sinna filmifestivalile. Mis aga välja tuli, oli see, et tema on veel rohkem naine kui mina. Ei tegelt okok, ei ole. Aga tal läks kauem aega enda valmis seadmisega, kui minul. Kohale me siiski lõpuks kõik jõudsime. Ma parema meelega ei peatuks sellel festivali teemal pikemalt... Pärast seda vajus rahvas kuidagi laiali. Ma ei teagi, kuhu? Me läksime siis Mariga Andrese poole. Istusime seal veits ja rääkisime elust ja asjadest. Poole üheteistkümne ajal hakkasime Mariga teatri poole liikuma. Käisime poest läbi ka enne. Kohale jõudes polnudki veel nii palju rahvast, kui oleks arvanud. Aga juttu meil juba jätkus. Mingil hetkel otsustasime siiski korraks Mjaus käia. Tegime seal mingi kokteili, mille nime kumbki ei teadnud ja paar tantsu kah ja läksime tagasi teatrisse. Röövel Ööbik oli juba esinema hakanud. Me muidugi pidime ennast otse lava ette pressima ja siis hakkas alles lõõgastumine. Ma tundsin, kuidas mu pea veidi kumises ja mõnusalt ringi käis. Vähemalt oli müra nii tugev, et ma ei tundnud oma peavalu enam. Jess! Nii hea oli hüpata ja karata lambist lava ees. Tõesti mõnus ja fun, vähemalt selleks hetkeks suutsin kõik jamad unustada. Kuid midagi oli nagu puudu...? Kas ma ootasin kedagi või midagi? Ilmselt sisimas siiski ootasin, aga teda/seda midagi ei tulnud/juhtunud. Nii ongi parem ehk?! Kui pidu läbi hakkas saama, jalutasime me Mariga väikse ringiga kodude poole ja rääkisime.. ee koolist vist? Millest muust ikka praegusel eriti pingelisel ajal rääkida on?! Uskumatu ja isegi veider on see, kuidas me nüüd alles Mariga rohkem tuttavaks oleme saanud. Juba kolm aastat samas inka rühmas, aga kuidagi kaugeks on see kõik jäänud. Ja nüüd siis. Mis aga eriti kummaline, on see, et kui me räägime endast, siis räägiks me nagu üksteisest. Huvitav?!
Täna ärkasin pool üksteist. Pean kooli kah täna veel minema, et jah, tuleb tegus päev vist. Jälle! Ma ei jaksa lihtsalt. Tahaks nii väga, et aeg jääks seisma!
Esmaspäeval on proovikirjand. Ma luban, et olen seal kohal! Te ei pea muretsema, et ma „Priidu sündroomi“ tõttu tulemata jätan. Ainult juhul, kui midagi hullemat juhtub ja ma kohale ei jõua, siis võite mingi uue teooria välja mõelda, miks mind pole. Annan teile vabad käed ja mõtted selleks.
Ma arvatavasti jään esialgu blogi edasi kirjutama, aga msni ma enam eriti tihti vist ei satu ja telefon... Nii et, hoidke end!

Kiri..

Läbiiiii!!! Ära tegin vist. Ei, ikka kindlasti!! Nii palju ikka teadsin, et läbi ma seda eksamit ikka ei kuku. Igatahes... Eilsest varem magama minekust ei tulnud küll midagi välja. Üritasin kell 12... vähkresin pool ööd. Mingi hetk vist õnnestus lõpuks uinuda ja näha unes, et ma olen eksamil. Hommikul ärkasin just enne kella ja mõtlesin, et millal see kell ometi heliseb?? Ma ei jaksa enam väherda ja mõtlesin, et nii tore, et see eksam juba läbi on! Siis aga, OKOU, päris ongi läbi... olin seda vaid unes näinud! Deem!! Tegin hommikused rituaalid ära ja üritasin veel korrata, aga alati, kui midagi hommikul korrata üritad, läheb aeg linnulennul. Hakkasin täna juba 35 kooli kõndima, et ikka hea koht saada. Jõudsin normaalselt ja sain hea koha kah. :) Eksam koosnes 80nest valikvastustega küsimusest, aega oli 100 minutit. Iseenesest ei tundu ju raske, aga kui mõni vastus on teisega väga sarnane, mis siis on?? Oh well, nüüd võib need asjad vähemalt ära põletada. Arvatavasti pole vaja rohkem... Uskumatu ikka, et eelnevat päeva polnud meil vaba ja pärast eksamit olid veel tunnid kah. See oli suht pointless ju? Vähemalt minu jaoks. Matas istusin niisama. Ma ei taibanud mõhkugi. Saksas oli nagu ikka – töö! Ja füssas istusin esimese tunni üksi, kuna Paul on haige ja läks pärast eksamit koju. Teises tunnis tegime pimedas praktilist tööd ja saime varem minema. Koju tulles pea valutas jubedalt ja paha oli olla kah. Mõtlesin, et vaatan kirjad üle ja lähen magan veits, sest öösel ei läinud väga õnneks see värk. Mis mind aga ees ootas, muutis mu plaane täielikult. Olin saanud eile öösel kirja, mis oli väga pikk ja huvitav... Viimane lõik sellest oli : „Ma tean, et Sul on väga raske ja ma olen oma lollusega kõike veelgi raskemaks teinud, homme on Sul ju veel eksam ka. Soovin Sulle selles edu! Sa saad sellega kindlasti superhästi hakkama :) Sa oled eriline inimene. Mitte nagu mingi ära kõrbenud blondiinistunud tibi. Sa oled Piret, ja see ütleb nii mõndagi. Sa oled kõikvõimas Piret! Sul on ülisuur süda ja Sa oled liigselt haiget saanud. Sinusugune inimene ei tohiks mitte kunagi peale rõõmu ja armastuse midagi tundma. Kahjuks on elu üks vastik pervert, kes keerab suhteliselt tihti meile taha. Aga jää seda alati mäletama - Sa oled erakordne inimene, Sind on vaid üks eksemplar selles maailmas. Sina täiustad maailma, mis on muidu nii hall. Minu Päiksekiir ja kaitsev *** ***! :)”
Hmm…:D Pärast seda muutub ju kõik?? Kas pole? Mu ego tõusis mingiks hetkeks 90%-ni vähemalt, kui mitte rohkem. Kirjas oli ka muid asju, mis pole teistele mõeldud, aga see tekitab tõsiselt hea tunde, kui tead, et keegi hoolib sinust. :) Kiri, mis ma vastu saatsin, oli samuti umbes A4. Nii et, mul on nüüd väike kirjasõber! :D
Täna ma võtan rahulikult. Lebotan lihtsalt... Jeah right, nagu ma oskaks?? Aga ma ei oska ennast muuta kah. Viimasel ajal on kõik mulle hakanud ütlema, et ma ei puhka üldse ja ei mõtle enda peale. Et mu elutempo on liiga kiire ja ma peaksin vahel lõõgastuma ja endale kah mõtlema, mitte ainult, et teistel hea oleks jne. Aga ma ei oska! Ma olen nii harjunud sellega... Mida rohkem pingeid ja tegevust, seda vähem saan rumalusi välja mõelda.
Mu sotsiaalne elu on kah veidi killustunud. Tuli välja, et ma pole mõne inimesega juba paar nädalat suhelnud. Omast arust on meie viimasest jutuajamisest maksimaalselt pool nädalat möödas. Kuidas see küll võimalik on? Kus ma olnud olen? Ok, pool nädalat olen keskendunud õppimisele, aga sellele eelnenud poolteist?? Ei tea! Kuidas saab siin siis rääkida sellest, et ma mõlten teistele rohkem, kui endale?? :)

Lühidalt.

Teen täna lühidalt. Üldse kõik sissekanded on nii pikad tulnud. Sorry. Täna koolis ei käinud. Ärkasin 10 vms?! Maja ümbert võeti keset talve võsa maha. Nice! Õppisin, tegin küpsiseid ja mängisin klaverit. Siis kui õues pimedaks läks ja tuiskama hakkas otsustas ema, et võiks poes käia. Läksime siis poodi. :D See oli minu jaoks nii hüsteeriliselt naljakas retk. Esiteks sellepärast, et ma polnud terve päev õues käinud ja värske õhk ilmselgelt tegi mu ajusagaratele kerget loputustööd. Ja selline torm oli kah, et ainult viimases hädas lähevad inimesed õue. Aga käidud saime...:D Ja uskumatu, midagi halba ei juhtunud. Täitsa hea oli õues, välja arvatud see tobe torm muidugi ja emale jäid saarekesed ikka arusaamatuks... :D
Sain täna midagi huvitavat kah teada. Üks tore inimene ütles mulle:“ Sa ei ole ordinary girl, tavalised on mõttetud. Kõik tüdrukud arvavad, et on erilised, tegelt on kõik samasugused v.a mõned erandid, mille saavad kindlaks teha kutid, mitte tüdrukud.“ Ma küll ei tea, kas see on tõsi või mitte, aga sellel hetkel tegi see nii hea tunde. :) Ma ju pean kah ennast vahel hästi ja erilisena tundma.
Homme on eksam, seega olude sunnil lähen täna varem magama!

Jänese usaldus

Mu sisemine kell on täiesti sassis omadega. Tahaks magada, siis jälle ei taha kah. Tahaks ikka pigem ärkvel püsida, samas ei jaksa kah?! Aga sellest pole midagi, küll varsti asjad paika loksuvad. Näen hetkel veel ainult tunnelit, aga küll varsti valgus kah paistma hakkab. Lubasin, et täna tuleb positiivsem sissekanne. Siit see tuleb siis... Magasin täna sisse. Kas pole mitte tore? :) Ärkasin selle peale, et Joonas helistas mulle. Kell oli juba 7.40 siis vist? Ma totuke alguses küsisin, et miks ta mulle nii vara helistab?! Siis jõudis kohale... oh fook, on esmaspäev!!! Oh well, saatuse tahet arvesse võttes läksin alles kolmandaks tunniks kooli ja tegin oma mata töö ära. Tulin koju ja ei hakanudki kohe jälle õppima. Mängisin klaverit hoopis ja tegin kooki ja vaatasin Skinsi 5 hooaja esimesed 2 osa ära, aitasin abivajajaid teemal KAELKIRJAK :) ja ikka natukene õppisin kah. Loomulikult tegelesin taaskord mõttetööga. Täna näiteks pidasin endaga diskusiooni teemal: „Miks inimesed valetavad, varjavad, vassivad ja on nö kahe persega?“ Mingit konsensust ma küll ei saavutanud, kuid jõudsin järeldusele, et usaldada saab vaid iseennast. Huvitav on lihtsalt vaadata teinekord, kuidas ja milliseid alatuid võtteid kasutatakse inimeste petmiseks. Mõnikord võivad olla need teod hoopis alateadlikud.!? Et kompida ja avastada piirid? Aga point on selles, et vigadest tuleb ju õppida!? Pean tõdema, et liiga tihti on juhtumeid, kus kiputakse ikka usaldama. Kaasaarvatud mina loomulikult. Ilmselgelt ei mõtle keegi eelnevatele situatsioonidele ja tagajärgedele, mis sellega kaasnesid. Valu, pisarad, unistuste purunemine, südame purunemine, ideede kadu, ise enda kadumine... Ja see kõik ainult selle pärast, et peame oluliseks teistega arvestamist ja usaldamist? Kui alatu minust nii öelda, aga iga päevaga leian üha vähem põhjuseid, miks peaksin arvestama nendega ja usaldama inimesi, kelle jaoks olen ma olemas alles siis, kui teisi enam pole?! Või kes ongi konkreetselt lihtsalt nii otsustusvõimetud, et kust tuul, sealt meel. See on loomulik, et ei saa olla koguaeg õnnelik ja tuleb tõdeda, et elu kahjuks pole siiski lill. Aga kui valid kellegi, kes on tõesti väärt su usaldust ja näed, et too on valmis sulle seda sama pakkuma, siis miks ometi kõik see purustada?? Miks on vaja hakata üldse torkima teist, kui polda enda seisukohtades kindel? Milleks mängida inimeste tunnetega? Miks on nii palju vaja teha halba? Õhh, see on nii deep lihtsalt. Ma pole võimeline oma mõtteid, selle kõige kohta, kirja panema veel...
Igatahes, sain vennalt sõnumi täna, et neil on kõik okitoki ja, et mäed on super. :)Tahaks kaaaa!! Igatahes, neil õnnelikel paistab päike kah veel kõigele lisaks. Kuid olen kindel, et ma pole siiski ainuke, kelle pea kohal on hetkel rohkem musti pilvi, kui äikesetormi ajal taevas.
Käisin täna õhtul ka natuke jalutamas. Muide mitu päeva on meil hoovis olnud üks mega-pirakas jänes. Nüüd on nad igatahes ametlikult sisse kolinud. Kaks metsikut jänkukest elab meie hoovis. Uskumatu! Pole kunagi näinud, et jänes nii lähedale tuleks inimesele lambist. Siin tuleb jälle mängu see usalduse küsimus. Kas tasub ikka?? Jänes peab ju ennast kaitsma, ega ta vist päris sülle jooksma ei hakka jah, küllap teab, kus maalt läheb piir. Ma ei saa ka jätta mainimata, et neil on ikka erilised killeri jalad. Pigem nagu mini vorm kängurust. :)

Ära

Palun ära loe seda, sest see sissekanne on väga masendav!! Luban, et edaspidi lähevad ainult ilusamaks, paremaks ja rõõmsamaks need. Aga las ma lihtsalt olen praegu selline – kookonis... (Ps. Algus on kirjutatud pärast sissekande kirjutamist. Edasi lugemine on ainult omal vastutusel!)


Ou fuk...Ma ei saa aru enam...kas ma magan või olen ärkvel? Ei tunneta lihtsalt vahet. Kõik on nii tühi ja kadunud mu ümbert. Kas elan või olen juba surnud? Ei, ikka elan veel, hingitsen, sest tunnen valu. Südames on valu ja peas on valu ja näppudes on valu ja kõrvades on valu ja üldse, terve kest ja sisikond valutab. Enesele armu andmisest olen täiesti võõrdunud. Olen juba liiale läinud vist.? Eile vajusin siiski ära.. Nelja ajal hakkasin nokkima ja viieks nokkisin ennast raamatusse sisse. Olin õnneks kella pannud üheksaks. Kell 10 hakkasin jälle peale. Paar tundi tegin, vahelduva eduga, päevas endale vabaks. Mingi aeg nokkisin jälle raamatut, aga magama õnneks ei jäänud. Ma igaks juhuks ei hakka metoodikast rääkima, kuidas ma und eemale peletasin, sest kardan, et te loete seda ikkagi, kuigi alguses palusin, et seda ei tehtaks. Seitsme ajal üritasin matast läbi puurida. Lootusetu! Saan kahe homme. Lähengi ainult mataks kooli vist?. Kindlasti! Majandust on vaja veel õppida... Õppida. Õppida. Õppida! Nii palju on seda, VEEL! Ma olen viimase kahe päevaga nii palju õppinud, et kui ma oleksin iga päev, terve oma elu, nii palju õppinud, lõpetaksin ma selle kuradi kooli kuldmedaliga lausa. Jumal tänatud, et ma pole midagi nii lolli ja rumalat teinud. Igatahes mingil hetkel hakkas mul väga halb juba, et...(parem ei täpsusta seda...) Selle peale sundis ema mind kasvõi korraks õue minema. Jalutasin veidi siis. Ma ei saa kahjuks öelda, et mul parem hakkas, sest valus on ikka veel.. Nüüd olen lihtsalt nii tundetu ja tühi, et tahaks lihtsalt ära kaduda, minema siit, eemale sellest kõigest... Aga selle asemel hoopis...
Head õppimist!

MAJANDUS

Nii! Ma olen täna tubli olnud. Või noh, mis nüüd tubli, aga tublim, kui eile ja üleeile ja üleüleeile jne. Aga omad vitsad peksavad ja nii valusalt kohe, et vähe pole. Lõpuks suutsin siis selle neetud majanduse avada ja hakata õppima. Kuigi, ka täna venitasin sellega nii kuidas suutsin. Eile olin tubli ja läksin juba 1 magama või midagi sellist? Ei mäleta päris täpselt. Ärkasin paar minutit enne üheksat ja tegelikult ei tahtnud kohe üldse ärgata. Aga avasin raamatu ja lugesin umbes tunnikese voodis veel. Kobisin siis voodist välja, kööki astudes ei osanud nagu mitte midagi kohe teha. Isu polnud eriti ja õppima kah ei tahtnud kohe hakata ju. Hakkasin siis hoopis klaverit mängima. Lõunal käisime emaga Põhjakas ja ma sain endale paar hilpu, aga poodlemine pole ikka üldse mulle, fuu... Edasi võtsime kerge eine Pihlakas ja tulime koju. Kell oli juba pool neli umbes, otsustasin siis esmakordselt avada majanduse õpiku. Õhhh, jube!! Seda asja on ju niiiii palju!!?? Go Piret! Sa ikka oskad asju viimasele hetkele jätta ja keeruliseks endale teha! Algatuseks tippisin kõik mõisted, mis raamatus olid ilusasti omale arvutisse. Neid oli vähemalt miljon (väike liialdus,150 oli vb). Igatahes, saatsin siis need Tomile, et ta need välja prindiks ja seejärel läksin nendele järgi. Mhmh, täiesti üksi kõndisin nii pika maa maha. Ta ei vaevunud mulle vastu tulema. Aga oligi hea, sain jälle üksi jalutada, tuulutada end. Teel olles leidsin mingi vana kausta telefonist, kus olid päris head lood isegi. Meenutasid suve ja sellele eelnenud aegu. Häid mälestusi ja inimesi.. Sel hetkel tegid need tuju heaks ja panid mind muigama, aga praegu tuleb pigem melanhoolia. Oh, miss you! Ja mis siis sai, kui ma koju jõudsin? Hakkasin loomulikult uuesti õppima. Mitte küll päris kohe, aga peaaegu. Deem, tean, et mul pole mõtet lubada, et järgmine kord olen targem ja alustan varem, sest ma ei tee seda. Ja mis asja nagu? Saksa õps teeb kah E töö. Ise pole kooliski olnud kaks nädalat. Kas ma peaksin tõesti seda teemat oskama siis?? Nagu wat?? Ja matas on tore kontrolltöö jne. Oh, I hate this! Vähemalt saab kolmapäeval ühe eksami kaelast ära, siis jääb veel kolm. Igatahes, täna öösel ma küll ei maga. Loodan, et und ei tule kah! Ja homme kah mitte??!! Nii, nüüdseks olen ma umbes tunnikese puhanud. Hakkan nüüd seda jampsi edasi puurima.
Love you!

Homme on parem?

Bummer! Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Oi jah! Eile läksin magama kell 4. Võiks öelda, et oli juba pigem hommik siis? Ärkasin kell 9 ja üldse mitte hea tujuga. Jama, jama otsa. Lisaks kõigele tegelesin eile öösel veel aktiivse ja ränga mõttetööga. Mingid asjad sain endale selgeks mõeldud ehk isegi? Aga suurem osa muresid üritan lihtsalt matta... matta, matta ja matta...Kaua ma nii suudan? Eks ole näha. Hea seegi, et täna korraks päike paistis. Käisin laulmas ja tegime Argoga kah proovi veitsa. See oli mu tänase päeva parim tund aega, kui sain laulda. Anyway, sihuke zombi päev on olnud. Muusikakoolist koju kõndisin ma umbes tund aega. Ma pole mitte kunagi vist nii aeglaselt koju liikunud. Osalt sellepärast, et oli libe ja ma ei tahtnud kukkuda, teisalt ei tahtnud ma lihtsalt koju jõuda veel. Ma tahtsin olla, lihtsalt üksi olla. Mõelda ja olla. Midagi tarka välja just ei mõelnud. Ja üks kuramuse kinnisidee ei lase minust lahti kah! Hakkasin siis suurest õhinast koristama. Et ma oma mõtteid ei kuuleks, panin muusika üpris valjult mängima. Sellest polnud üldse kasu... Käisin jooksmas ja kui koju tulin, hakkas mu fantaasia lendama. Otsustasin õmmelda kleidi, kuna poes lihtsalt ei leidu selliseid asju/riideid, mis mulle meeldiksid. Üritan selle nädalaga umbes valmis saada. Jaaaaa nagu arvata oli, ei jõudnud/ jaksanud/suutnud ma täna siiski õppida, või noh, minu õhtu on veel noor, ehk jõuan kah. Igatahes on täna väga masendav olla. Ma parem ei kirjuta täna rohkem, muidu läheb asi veel mustemaks, kui juba on. Loodan ainult, et homme on parem, kui eile! :)

KUMU

Head uut aastat! Kassi aastat!
Niisiis...Sain suure üllatuse osaliseks, kui selgus, et mul on rohkem, kui 1 fänn. :D Aga pean tõdema, et see võib olla tingitud siiski vaid sellest, et ma olen veel nii vähe kirjutanud. Oh god, jälle on aeg linnulennul läinud ja kell on kohe 3. Igatahes, KUMU siis, see oli päris huvitav. Mulle igatahes väga meeldis! See maja ise on juba nii veidralt eriline ja lahe, et jah... Mind tõmbavad veidrad asjad, ilmselgelt. Sinna sõites aga, sattusin arvatavasti mõne klassiõe musta nimekirja, aga mis seal ikka, elu on selline. Igatahes istusin bussis M.’iga ja noh, kuidagi jutt nii voolas meil, et kui kohale jõudsime, siis ma olin juba rääkimisest suht väsinud. Ehk rääkisin isegi liiga palju ja asjadest, millest poleks pidanud? Samas tuli välja, et meil on väga palju ühist, mis on isegi tore, peaks mainima. :) Aga värske õhk ja vihm tegid mind taas erksaks. Jah, konkreetselt vihma sadas...masendav! KUMUsse sisenesime läbi tunneli, millele järgnesid veel mingid trepid, mis olid sellise jääga kaetud, et olin üsna kindel, et kukun seal oma pea sodiks ja arvatavasti kaotan ka elu... Siiski seekord nii ei läinud. KUMUs sees seletati, mis saama hakkab jne. Plaplaplaa... Tuli välja, et KUMUs on 7 korrust, viis nendest on kõigile pm avatud, maa all olevad alumised kaks on kunstnikele ja muule stuffile. Giid trippis meiega kolmandal korrusel, kus me täitsime ka mingit küsimustikku, mille eest saame vist kunstisse hinde. Aga meil oli ülijutukas ja tore giid, kes ütles meile sõnasõnalt vastused ette, seega oli kerge. Pärast seda tormasid kõik loomulikult sööma, aga ma polnud sellest üldse huvitatud. Läksime siis Annaka ja Dianaga veel kõrgemaid korruseid vaatama. Mingil hetkel olid nad kadunud.. Nice, nagu tavaliselt olin ma üksi. Vb ongi nii õige? Olengi määratud siia ellu üksi kulgema? Anyway, kui ma alla tagasi jõudsin ja oma mantli selga panin, leidsin ma sealt veel inimesi. Paul ja Kairi sõid, ja osad istusid niisama. Kui küsisin, et mida nad ootavad, siis kõik vaatasid mind sellise näoga, nagu nad ei saaks üldse aru, kus nad on ja mis värk on?. :D Selle suurema kambaga liikusime siis Kadriorgu. Ja ma ei söönudki midagi, kartes, et ma ei jõua muidu õigeks ajaks kohale. Seal pidime aga passima, sest kõik teised olid veel kusagil söömas. Nice, Go Piret! Deem.. Väike masendus tuli kohe peale. Kadriorus olin juba suht kookonis. Toetusin igaks juhuks vastu kaminat, et kui pildi tasku viskab, saan millestki haarata. Seda ei juhtunud. Ka seal sattus just meie klassile jutukam giid ja tundus, et kõik hakkavad juba surema selle suure “möla hoovuse“ kätte. Lõpuks nihelesid ja rääkisid kõik juba omi asju. Ja arvake ära mis siis sai? Tuli küsimise aeg!!! Ja kes küsis midagi?? Muidugi mina!! :D God, mis mul viga on?? Aga noh, mis seal ikka! Liikusime siis lõpuks bussi. Vihm oli veel hullemaks läinud ja tekkitas minus jälle kurva tunde. Istusin oma kohale ja vajusin mõttesse. Kahetsesin veidi, et söömas ei käinud, aga kui M. bussi tuli ja me jälle rääkima hakkasime, unustasin tühja kõhu sootuks. Rakveres olime tagasi kiiremini, kui ma arvata oskasin. Koju jõudes ei tahtnudki nagu väga süüa. Tuli hoopis jube uni ja ma viskasin korraks pikali. Ärgates mäletasin, et keegi oli nagu helistanud vahepeal, aga muud midagi ei mäletanud. Vaatasin siis järgi, ja ma olin vastanud jah, aga ma ei tea kelle nr. see on ja millest ma rääkisin?? Weird!! Pärast seda oli kell juba 20 paiku ja ma otsustasin veidi õppida. Maksimaalne aeg: 1 tund! Rohkem ma ei suutnud, pettumus mis sugune. Avasin arvuti ja lihtsalt olin. Tulemuseks oli see, et kaks klassikaaslast rääkisid mulle peaaegu, et samast asjast. Samas see polnud üldse ilus jutt, mida nad rääkisid, seega ei saa ma seda kahjuks siia kirjutada. Kuid ma mõistan neid ja olen nendega isegi päri. Samas see tekitab minus kahtluseid, kas nad mitte kõigiga siis nii ei tee, ka minuga?? See selleks... Maarja palus veel inkas minult abi ja rääkis veel ühe naljaka loo kah:D Lugu rääkis sellest, kuidas ta Kardiorus natuke “bitch“i mängis (tema enda sõnad) :D
Ah jaa, siis veel seda et, ma ei ole enam Tallinnas, ärge muretsege!! Olen täiesti Rakveres, aga pean homme õppima arvatavasti. Kuigi, ennast vaadates, ei usu ma seda enam ise kah, sest iga päev on homme. Kooli ma kah homme ei lähe.
Seega, kokkuvõtteks võib öelda, et täna on väga künklik päev olnud. Ja lõppes muidugi ekstra kurvalt, sest tõde on valus ja kibe, mille osaliseks taaskord sain. Tuleb lihtsalt õppida selle valuga elama ja hakkama saama.
Mõttetera, millele tasub mõelda on - “See kellest sina hoolid, ei pruugi sinust hoolida!“

Tere hommikust!

Täna öösel sain end välja magada, nüüd piisab taas neljast tunnist öösel, umbes nädal aega! :) St. et läksin väga vara magama, juba kell 12, uskumatu! Ärkasin kell 8 ja täesti vabalt, ei mingit und ega probleemi. Kell 9.30 hakkan Tlna poole liikuma. Huvitav kas peaks midagi kaasa kah võtma?

Ilm on õues nii jube, sulab ja jäätub ja üldse täielik fuu, aga vähemalt pole väga külm. Päike on siiski puudu... Õnneks Austraalia torm vaibus kah ilma inimohvriteta. Ei tea, mis sellest maalapikesest üldse alles jääb, kui seda koguaeg räsitakse?!.

Igatahes, homme ei ole kah vaja kooli minna arvatavasti. Jee :D Aga siis peab õppima hakkama. Nüüd aga...Kumu! :)

Konstantiinus Malviinus

See on juba häbi lugu, et kõik sissekanded algavad sarnaselt. Eile läksin kell 2 magama, nii et iga päev pool tundi varem, kui eelmine. Isegi tubli ju? Sain 5 tundi magada. Hommikul oli tunne nagu poleks maganud absoluutselt. Koolis selgus, et ma polnud ainuke “udu“ täna. Paul ja mõned veel, olid ikka väga uimased. Saksa õpetaja on endiselt haige ja enamik selle tõttu tundi ei jõudnud. Me Pauliga ikka läksime, aga esimesest füüsikast käisime ära :D Täna oli omamoodi naljkas päev lausa. Enne matat oli mingi naerupisik M-klassi omadele sisse pugenud. Gertu rebis kildu, et läheb paksuks, kui pizzasaia sööb ja me Pauliga naljatlesime niisama igasuguste asjade üle, pidasime plaane ja mängisime lolli. Paul mõtles endale uue nime kah veel - Konstantiinus Malviinus :D Hahaaa, see oli tõsine päevanali ikka! Mis kerkis üha uuesti esile ja ajab praegu isegi naerma. Malviinus selline!:) Väga raske oli keskenduda tunnis, sest itsitamine ei lasknud lihtsalt vakka olla. Niisiis, füssast käisime Pauliga ära, täitsa tore oli vahelduseks. Teine füssa läks juba linnulennult ja järgnes majanduse konsultatsioon, mis oli jälle suht pinnapealne ja mitte küll kasutu, aga ebatõhus ja kilplaslik. Kui nüüd aus olla, siis hakkab mul vaikselt hirm tekkima selle majandusega seoses. Sest ma pole üldse süvenenud ja õppinud seda, aga järgmine nädal on juba eksam... Muide, osad tublid õpetajad, nagu mõned minu koolis juhtuvad olema, olid juba tööd ära parandanud. Füssa 5 (sisestatud ekooli kell 1.15, ma vist polegi siis ainuke unetu?:D), siis biuka 5, mata 4, saksa 4, oodata on veel inka ja ajaloo hinnet... Täitsa tubli ju, kui vaadata kuidas ma viimasel ajal keskendun?! :)
Homme on hea päev! Ma loodan vähemalt. Kooli pole, jeeee!!! Lähme kolme klassiga Kumusse ja Kadriorgu, kunsti tunniga seoses, aga usun, et saab fun olema.
Ma küll mõtlesin kaua, et kas panna see väike proosa riba siia, mis ma eile öösel kirjutasin, või mitte? Et kirjutaks hoopis edasi ja siis paneks? Jõudsin otsusele, et ma siis veel ei pane. Ehk hiljem siis, siis on huvitavam ja rohkem lugeda kah. :)

Nii tavaline päev...

Teisipäev! Minu nimepäev :)

Eile jõudsin ikka alles pool kolm magama, seega siiski 30 min varem kui tavaliselt. Hea seegi. Aga koolis oli täna lausa "täiuslik" päev. Tõesti, ausalt kohe, mitte üks õpetaja täna ei halastanud meie peale ja pigistas meist viimase välja...(või siiski mõni) Ärkasin 6.45 ja olin täna eriti virge hommikul. Statistika näitab, et mida vähem ma magan, seda rohkem ma jõuan ja jaksan. Läksin kooli ja esimene õpetaja keda nägin oli Rohtung, naeratas mulle laialt, ja kui tavaliselt öeldakse "Tere!", siis tema ütles esimese asjana: "Issand, kui ilus värviline sa oled!" :D Hahaa, tõesti? :D Lahe! Igatahes see tekkitas tõesti väga positiivse ja naljaka tunde. Läksin inka klassi ja kordasin veel tööks. Polnudki kõige kohutavam see töö. Kuid kes oleks võinud arvata, et sellega alles tööderägastik algab? Järgmine tund - ajalugu. Ja oh imede imet, üle pika aja - tunnikontroll. Lucky me, et ma eile öösel midagi oma vihikusse kirjutasin, kust ma loomulikult kõik maha kirjutasin, muidu oleks natuke täbarasti läinud see. Kuid ka see polnud veel kõik. Muusika - tunnitöö (hindele). Ah jaa, sain veel süsti kah. Siis oli mata ja filo., kus oli tõesti veidi kergem, sest ei olnudki midagi sundkorras teha. Siis bioloogia KT ja siis jälle inka, kus mina ei pidanudki monoloogi vastama(?).

Kodus.. hmm, ma isegi ei mäleta, mida ma tegin? Aga nelja ajal käisin pangas pensionifondi asju ajamas ja siis trummi tundi. Mmm, kui hea see on. Tõeline nauding, ausalt! Koju jõudes oli kell nii palju, et pidin ruttu tegema, et jõuaks jooksmas ära käia. Õppinud pole täna mitte midagi ja arvatavasti ei õpi kah. Ei tea, kas mingi väsimus siiski hakkab peale tikkuma, või mis värk on, sest kirjutis on täna kohe eriti vildakas ja logisev. Ja ausalt mul pole enam õrna aimu kah mitmendat korda ma seda endale luban, et täna lähen ma küll varem magama. Igatahes, ma täna lähen kah siis, päriselt. Lugema ja magama. :)