Head uut aastat! Kassi aastat!Niisiis...Sain suure üllatuse osaliseks, kui selgus, et mul on rohkem, kui 1 fänn. :D Aga pean tõdema, et see võib olla tingitud siiski vaid sellest, et ma olen veel nii vähe kirjutanud. Oh god, jälle on aeg linnulennul läinud ja kell on kohe 3. Igatahes, KUMU siis, see oli päris huvitav. Mulle igatahes väga meeldis! See maja ise on juba nii veidralt eriline ja lahe, et jah... Mind tõmbavad veidrad asjad, ilmselgelt. Sinna sõites aga, sattusin arvatavasti mõne klassiõe musta nimekirja, aga mis seal ikka, elu on selline. Igatahes istusin bussis M.’iga ja noh, kuidagi jutt nii voolas meil, et kui kohale jõudsime, siis ma olin juba rääkimisest suht väsinud. Ehk rääkisin isegi liiga palju ja asjadest, millest poleks pidanud? Samas tuli välja, et meil on väga palju ühist, mis on isegi tore, peaks mainima. :) Aga värske õhk ja vihm tegid mind taas erksaks. Jah, konkreetselt vihma sadas...masendav! KUMUsse sisenesime läbi tunneli, millele järgnesid veel mingid trepid, mis olid sellise jääga kaetud, et olin üsna kindel, et kukun seal oma pea sodiks ja arvatavasti kaotan ka elu... Siiski seekord nii ei läinud. KUMUs sees seletati, mis saama hakkab jne. Plaplaplaa... Tuli välja, et KUMUs on 7 korrust, viis nendest on kõigile pm avatud, maa all olevad alumised kaks on kunstnikele ja muule stuffile. Giid trippis meiega kolmandal korrusel, kus me täitsime ka mingit küsimustikku, mille eest saame vist kunstisse hinde. Aga meil oli ülijutukas ja tore giid, kes ütles meile sõnasõnalt vastused ette, seega oli kerge. Pärast seda tormasid kõik loomulikult sööma, aga ma polnud sellest üldse huvitatud. Läksime siis Annaka ja Dianaga veel kõrgemaid korruseid vaatama. Mingil hetkel olid nad kadunud.. Nice, nagu tavaliselt olin ma üksi. Vb ongi nii õige? Olengi määratud siia ellu üksi kulgema? Anyway, kui ma alla tagasi jõudsin ja oma mantli selga panin, leidsin ma sealt veel inimesi. Paul ja Kairi sõid, ja osad istusid niisama. Kui küsisin, et mida nad ootavad, siis kõik vaatasid mind sellise näoga, nagu nad ei saaks üldse aru, kus nad on ja mis värk on?. :D Selle suurema kambaga liikusime siis Kadriorgu. Ja ma ei söönudki midagi, kartes, et ma ei jõua muidu õigeks ajaks kohale. Seal pidime aga passima, sest kõik teised olid veel kusagil söömas. Nice, Go Piret! Deem.. Väike masendus tuli kohe peale. Kadriorus olin juba suht kookonis. Toetusin igaks juhuks vastu kaminat, et kui pildi tasku viskab, saan millestki haarata. Seda ei juhtunud. Ka seal sattus just meie klassile jutukam giid ja tundus, et kõik hakkavad juba surema selle suure “möla hoovuse“ kätte. Lõpuks nihelesid ja rääkisid kõik juba omi asju. Ja arvake ära mis siis sai? Tuli küsimise aeg!!! Ja kes küsis midagi?? Muidugi mina!! :D God, mis mul viga on?? Aga noh, mis seal ikka! Liikusime siis lõpuks bussi. Vihm oli veel hullemaks läinud ja tekkitas minus jälle kurva tunde. Istusin oma kohale ja vajusin mõttesse. Kahetsesin veidi, et söömas ei käinud, aga kui M. bussi tuli ja me jälle rääkima hakkasime, unustasin tühja kõhu sootuks. Rakveres olime tagasi kiiremini, kui ma arvata oskasin. Koju jõudes ei tahtnudki nagu väga süüa. Tuli hoopis jube uni ja ma viskasin korraks pikali. Ärgates mäletasin, et keegi oli nagu helistanud vahepeal, aga muud midagi ei mäletanud. Vaatasin siis järgi, ja ma olin vastanud jah, aga ma ei tea kelle nr. see on ja millest ma rääkisin?? Weird!! Pärast seda oli kell juba 20 paiku ja ma otsustasin veidi õppida. Maksimaalne aeg: 1 tund! Rohkem ma ei suutnud, pettumus mis sugune. Avasin arvuti ja lihtsalt olin. Tulemuseks oli see, et kaks klassikaaslast rääkisid mulle peaaegu, et samast asjast. Samas see polnud üldse ilus jutt, mida nad rääkisid, seega ei saa ma seda kahjuks siia kirjutada. Kuid ma mõistan neid ja olen nendega isegi päri. Samas see tekitab minus kahtluseid, kas nad mitte kõigiga siis nii ei tee, ka minuga?? See selleks... Maarja palus veel inkas minult abi ja rääkis veel ühe naljaka loo kah:D Lugu rääkis sellest, kuidas ta Kardiorus natuke “bitch“i mängis (tema enda sõnad) :D
Ah jaa, siis veel seda et, ma ei ole enam Tallinnas, ärge muretsege!! Olen täiesti Rakveres, aga pean homme õppima arvatavasti. Kuigi, ennast vaadates, ei usu ma seda enam ise kah, sest iga päev on homme. Kooli ma kah homme ei lähe.
Seega, kokkuvõtteks võib öelda, et täna on väga künklik päev olnud. Ja lõppes muidugi ekstra kurvalt, sest tõde on valus ja kibe, mille osaliseks taaskord sain. Tuleb lihtsalt õppida selle valuga elama ja hakkama saama.
Mõttetera, millele tasub mõelda on - “See kellest sina hoolid, ei pruugi sinust hoolida!“
