Huvitav. Mõni päev on nii tühi ja pointless ja teine jälle nii tegus. Pole vahepeal jõudnud kirjutada, sest busy busy on olnud. Ok, tegelt pole midagi nii busy siin olnud, aga ma pole lihtsalt jaksanud ja pole arvutisse jõudnud jne.Nejlapäeval ma koolis jälle ei käinud, aga polnudki vaja, püha oli ju. Järgmisest nädalas hakkan jälle koolis käima ja üritan selle asjaga järjepeale saada. Aga see neljapäev siis... Esiteks üritasin matat teha, aga mu telefon oli tol päeval suht „kuum liin“. Kõigepeal helistas inimene, kes väitis, et tunneb mu pärast muret ja pakkus oma abi jne. Järjekordne seega.!? Ma ju ütlesin, et ärge muretsege!!! Natukese aja pärast helises jälle mu telefon. Külaline – ma ei teagi, kas see oli hea või halb? Rääkida oli isegi hea vist. Ma küll ei tea, kas see aitas midagi ja kõigest ju ikka rääkida ei saa. Igatahes, pärast külalise lahkumist läksin Helena poole, tegime seal proovi ja koju tagasi jõudes ei jõudnudki midagi muud teha, sest juba helises taas mu telefon. Helen oli Rakveres ja kuigi ma puiklesin alguses vastu, et olen haige ja ei taha kuhugi minna, siis lõpuks korraks mõtlesin ikka läbi minna. Tom korjas mu peale ja me sõitsime Helena (2) juurde. Nad tegid juba viineripirukaid ja meekooki ja mida kõike veel, siiski vabariigi sünnipäev ju. Vaatasime siis kätlemist ja sõime kuumi viineripirukaid, millest mul lõpuks paha hakkas. Eks haigus ja väsimus tegid oma töö ja ma vist sõin neid liiga palju kah, sest need olid meeletult head. Jõudsime ühe mängu Scrabbelit kah teha ja siis ma pidin küll koju saama. Tom viskas mu koitsa tagasi ja kuigi kell oli alles kümme, tundsin ma, et läheks kasvõi kohe magama. Sellepärast ei kirjutanud kah midagi. Aga hakkasin hoopis lugema ja lõpetasin mingi ühe paiku.
Reede... Kooli ei läinud. Vend ja ta tüdruk tulid Rakveresse. Sain korraliku peapesu ja lohutust jne. Ühesõnaga, segane värk. Reede oli üldse väga kummaline kõik. Mingi aeg tegime Helenaga proovi, siis pidin muusikakooli minema, aga tuli välja, et ma läksin tund varem. Ise olin surmkindel, et mul hakkab just siis. Oli hoopis Argo tund, minu fail.. Laulsime siis mõned korrad oma laulu ja ma läksin koju. Hakkasin mõtlema, mis õhtul selga panna. Mind tabas järjekordne vaimu kriis. Lõpuks leidsin endale abilise, kes tegi mind nii bitchiks kui teha andis. Poest läbi ja sõitsimegi juba Kunda poole. Kohta polnudki väga raske üles leida. Seal olla oli siiski veidi hirmutav, meenutas veidi mingit õuduste lossi. Esiteks oli see tohutult suur mõis, salakäigud ja mis kõik veel. Lisaks terve hulk võhivõõraid inimesi ja ka mõned tuttavad, mõned isegi liiga tuttavad ehk...? Aga ma jäin ellu. Üks ilmselgelt kõige silmapaistvamaid isiksusi oli seal Mark. Lühike, kõhna inglane, elab Helena ja teiste naaber korteris, Tallinnas. Uskumatu, kui palju suudab üks inimene rääkida. Selle õhtu jooksul oli meil ligi 20 erinevat teemat. Ta on super-lahe inimene, aga mingil hetkel siiski inimesed väsivad. Algas muidugi kõik sellest, et minu nimeks sai Pirate ja sealt hakkas teema muidugi edasi arenema, et mu isa on mereröövel jnejne. Et mis sorti piraatlusega ta tegeleb ja kuidas on võimalik piraadiks saada jne. See oli päris lõbus isegi. Jõudsime ka sellisele järeldusele, et Eesti ei ole lihtsalt veel temaks valmis. Ta on liiga teistsugune. Ehk 10-ne aasta pärast või midagi sellist, hetkel ei saada temast siin veel nii aru, nagu võiks. Aga muidu üli lahe inimene ikka. Arutasime näiteks seda, millised on eesti mehed ja miks nad nii igavad kõik on. Ta oli tõeliselt hea jutukaaslane, sest tal oli igast asjast oma arvamus ja vaade, aga vb ongi see mingi briti eripära? Tuli muidugi välja, et ta on pool juut ja oskab veel saksa ja prantususe keelt. Ja ühesõnaga palju palju asju. Juhtus veel igasugu muid asju, nii head, kui ka halba, aga ma ei tahaks sellest peost tegelikult väga kirjutada rohkem...
Osad lahkusid varem, teised hirjem. Mul õnnestus Triini ja Imrega Rakveresse tagasi saada, nii et, kui ma kella vaatasin oma toas, näitas see 6.00. Hmm, head ööd siis või mis? Ema ärkas selle peale üles ja mina uinusin umbes 7, sest liiga palju mõtteid ründas mind taaskord. Ärkasin kell 11 ja pidin poodi minema. Fuu, isu pole mitte millegi järgi igatahes. AGA, poeskäiguga juhtus isegi päris veider, hirmutav ja koomiline lugu... Esimene ehmatus oli suht hull, aga hakkan vist toibuma juba. Sellest kirjutan aga hiljem.
Peace!
