Täiesti kohutav!!! Kas see ei lõppegi enam?? Mitte kunagi??Üleeile, pärast oma postitust, sain teada, et teatud inimesed kaovad ise lihtsalt minu ümbert ära. Ma ei peagi ise kaduma, sest nemad kaovad nii või naa. Kuigi, äkki nad polegi minu ümber juba ammu? Äkki on nad mu hüljanud enne, kui see mulle kohale jõudis? Ma pole sellest lihtsalt veel aru saanud? Kui rusuvalt valus on kõik... Ja ma ei saa sellest lahti, vaid iga päevaga läheb kõik aina hullemaks.
Eile polnud tuju kirjutada. Üldse pole mitte millegi jaoks enam tuju. Ma olen täiesti tujutu. Ma ei taha mitte midagi ega mitte kedagi näha... Hakkan totaalselt endasse sulguma. Ära.. kaduma..
Neljapäev siis... Kool... Hommikul polnud kõige hullem, kui välja arvata see, et olin jälle haigeks jäänud. Häält polnud, kurk tegi meeletut valu ja tatt lippas, läksin ikka kooli, et vältida konflikde ja tembeldamist „Priidu sündroomi“ ohvriks. Esimesed kaks tundi olid matad. Uskumatu, aga ma tegin tunnis isegi kaasa ülesandeid. Teisel tunnil siiski läks mõte korraks uitama... Mõtlesin sellistest asjadest nagu: „Kui kool läbi, siis saan ma siit minema ju? Siis ei meenuta mulle enam iga pisem detail kurbi või halbu asju. Ei pea enam nende õelate ja salakavalate inimestega suhtlema, ega isegi kunagi enam võib-olla nägema neid. Tulevad uued inimesed peale, kes mind ei tunne ja keda mina ei tunne. Ehk saan oma elu justkui uuelt lehelt alustada? Praegusest lehest pole enam midagi järgi.. Nii kurb, kui see ka pole, on mu praegusele lehele vaid musta pliiatsiga soditud mingid ebamäärased laigud. Või veel enam, leht ongi juba täielikult mustaks värvunud. Pole värve, pole rõõmu, pole hoolimist, pole tundeid, pole armastust... Mitte midagi pole enam...
Saksas oli nagu alati – töö! Kirjutasin töö peale, et pole õppinud. Saan selle uuesti teha nagu täna selgus. Tunnid venisid kohutavalt. Lõpuks algas seitsmes tund, kus meid oli heal juhul kümme.? Pärast seda ruttasid kõik koju, mina jäin Kaisaga koori proovi ootama. Pidime saksat tegema, aga ei jõudnudki selleni. Jäime hoopis klassijuhatajaga juttu puhuma. Ma ei väsi ikka kordamast, et Ta on maailmas kõige parem õpetaja! Algas kõik sellest, et Kaisa küsis õpetajalt, mida ta tegema peaks? Kas saama kooli sisse ja võtma kohe akadeemilise, või minema enne USA-sse ja siis tagasi tulles kooli astuma? Ma küll ei süvenenud kohe sellesse, aga nende järelduseks jäi vist siiski see, et enne kooli sisse ja siis aka.? Igatahes, rääkisime veel erinevatest asjadest, sellest, et me ei lähe ilmselt lõpureisile ja ei tea, kas üldse kuhugi läheme ja millised jamad ja vastutus võivad sellega kaasneda jne. Kui aus olla, siis mul ükskõik nüüd juba sellest. Ma olen tuim, tundetu, tühi.. Tehke, mis tahate. Mida rohkem rääkisime, seda tumedamaks asjad kiskusid ja kell helises mitmeid korde, me Kaisaga koori ikka ei liikunud. Lõppes see kõik (nö arenguvestlus) muidugi kohutavalt, eriti minu jaoks. Ma ei taha sellest kirjutada kah, mis seal kõik juhtus, aga midagi ilusat ja toredat see polnud. Jõudsime lõpuks ikka koori kah, kuid mul oli jube halb olla. Nohu ja kurguvalu olid hullemaks ka läinud. Väga palju ei olnud enam tunni lõpuni õnneks jäänud.
Kella kaheksa paiku käisin korraks linnas – poes. Jalutasin meeletult aeglaselt ja kuulasin muusikat. Lappasin lugusi edasi, kuni tuli kurvem lugu. Korraga sain aru, et ma ju nutan? Õues on fucking 26 või rohkem kraade külma ja mina nutan?? Lollakas! Aga asi läks järjest hullemaks.. Mõtted, mis mu peas tiirlseid, polnud üldsegi mitte ilusad... Mu mõtted lõikas läbi telefoni helin. Helistajaks oli mu vend. Pidin vastama. Üritasin võimalikult normaalne talle tunduda, et ta muretsema ei hakkaks. Koju tagasi jõudes nägin välja nagu „surnumatja“ ja isegi ema ütles seda. Ma ei räägi enam midagi. Ma ei mäleta enam viimast korda, millal me temaga üldse rääkisime. Ma ei räägi enam kellegagi.. polegi rääkida. Esiteks sellepärast, et ma ei ole suuteline enam, teiseks ei taha ma kellelegi koormaks olla, kolmandaks ei usu ma, et keegi väga mõistaks üldse, mis minuga toimub, seega oleks see kõik nii mõttetu nagunii. Ja aeg ei paranda mitte mingeid haavu, see on mingi loll kõnekolks, mis on täiesti alusetu ja amatöörlik.
Tegin eile oma tuludeklaratsiooni ära ja kobisin seejärel oma tuppa ning hakkasin kunsti tööd tegema. Peaaegu sain valmis, täna lõpetasin koolis ära.
Reede... Tänane öö oli veel jubedam, kui kõik eelmised. Toas oli nii külm nagu oleks seal tuul puhunud. Voodist välja kobides värisesin lausa. Minuga on nüüd liitunud, tore sõber, Köha kah veel. Koolis oli vähe inimesi täna. Gümnaasiumi õpilasi oli palju (minu klassis u. 10 puudujat), aga põhikooli osas polnud peaaegu kedagi koolis. Kõik tunnid toimusid, aga kekad jäid siiski ära. Käisin kodunt läbi, siis raamatukogust (võtsin terve hunniku raamatuid) ja läksin muusikakooli. Kõrv oli lukus, aga sain ikka hakkama. Pärast seda otsustasin tänast päeva eriti rahulikult võtta. Otsustasin, et ei lähe välja ega tee mitte midagi üldse. Lugesin raamatut ja ei ole mitte midagi teinud. Ega pole mõtet kah! Päev lõppes loomulikult järjekordse halva uudisega!
...
