See hirmutav lugu siis. Käisin poes ära ja hakkame parajasti parklast välja sõitma. Ma istusin juhi kõrval. Äkki tagurdab mingi teine auto täpselt minu uksest sisse. Omg.!! Esimene reaktsioon oli: „Woooow, mida ta teeeeeb???!!“ Edasi olin lihtsalt veits šokeeritud. Avariid ei ole just igapäevased sündmused minu jaoks. Ehk oli see mingi märk? Igatahes, sellest kõigest sündis muidugi mingi hullem draama ja politsei jne. Umbes tunni pärast sain koju. Kuna ma polnud eriti maganud, siis polnud just eriti vaimustuses sellest avariist kah. Koju sõites tundus mulle koguaeg, et me oleks nagu nähtamatud ja tekkis mingi refleks, et iga teine auto rammib meile nüüd jälle sisse. Foobik!Kodus tegin inkat veitsa ja otsustasin lõpuks, et üritan kah siis veits magada, sest mu pea käis veidi ringi, aga juba pikemat aega. See oli suht lootusetu üritus. Esimesed kaks tundi üritasin, aga konkreetselt miljon mõtet oli jälle peas. Krt küll, ma ei tea mida ma tegema peaks, et ma vähem mõtleks, eriti mingitele tobedatele asjadele ja inimestele ja sündmustele jne. Loll noh! Kui ma läbi häda uinusin, tuli ema ja ajas mind ülesse. Great!! Olin heal juhul pool tundi maganud.
Poleks arvanud, et mõni inimene, kes tegelikult pole minuga väga palju suhelnud, tunneb mind paremini, kui mõni teine, kes teab mind kauem. Nii sai Ta aru, et mind mõjutab väga palju keskkond ning, et mul on vaja ära saada kusagile. Pakkumine, mille sain, on küll ahvatlev ja ütleks, et isegi geniaalne, aga kooli pärast ei saa midagi teha praegu vist. Seega jätkub kõik vanaviisi...
