Oli naiivne minust arvata eile, et ehk polegi kõik veel kadunud ja midagi peab ju hakkama varem või hiljem paremaks minema? S****gi! Lugesin eile umbes üheni, nagu juba traditsiooniks on saanud. Lõpuks sundisin end raamatut käest panema. Hommik oli ilus... Päike ja soe ja, jah.. Koolis oli esimene inimene, keda nägin, Leenu!! Juhuu, see hommik oli ikka tõesti kena. Inka - läbi, ajalugu - läbi, mata - läbi. Päris hea, uskusin juba tõesti, et midagi on muutnud. Eeeee..EIH, siiski mitte. Tegelikult hakati juba hommikul jaurama sellest, kuidas mina ja Annakas ei lõpeta kooli, sest Kivikas lihtsalt ei lase meid läbi. Mõlemal on kolm ühte kekas juba. Nice!! Millegi pärast oli mul nii pohhui... Muidugi oleks see täielik tragöödia, kui ma keka päast koolist välja kukuks, aga.. Anyways, eks paista, mis sellega saab. Uskumatud inimesed ikka kah, olin koolist ainult nädal aega puudunud, kõigest 1 NÄDAL ju, ja kõik vahtisid ja käitusid nagu ma poleks pool aastat koolis käinud...??? Nagu wat??? Isegi siis ei käituta nii. Kummalised inimesed ikka!Kannatasin need 7 tundi ära ja koju tulles nägin e-koolist, et OIOI, kui tore, üks X on jälle juurde tulnud. Küll ma olen ikka tubli. Puha X-idele olen hakanud õppima. Oh well, mis seal ikka. Saatus soosib ikka ja alati neid kellel kõigest suva on, nii et, ehk hakkab mul siis paremini minema, kui ma kõigele käega lööma hakkan?? Pean proovima, muidu teada ei saa ju?? Igatahes, olen nii uimane kah täna kuidagi... Õppida kah nagu ei jaksa. Lähen hoopis jälle lugema.Peace!
Ah jaaa, ja neljapäeval on Turuplatzis kontsert. Meid esineb see kord päris palju, ei tea kuidas me sinna ära mahume isegi, aga küllap kuidagi ikka.
