Mu sisemine kell on täiesti sassis omadega. Tahaks magada, siis jälle ei taha kah. Tahaks ikka pigem ärkvel püsida, samas ei jaksa kah?! Aga sellest pole midagi, küll varsti asjad paika loksuvad. Näen hetkel veel ainult tunnelit, aga küll varsti valgus kah paistma hakkab. Lubasin, et täna tuleb positiivsem sissekanne. Siit see tuleb siis... Magasin täna sisse. Kas pole mitte tore? :) Ärkasin selle peale, et Joonas helistas mulle. Kell oli juba 7.40 siis vist? Ma totuke alguses küsisin, et miks ta mulle nii vara helistab?! Siis jõudis kohale... oh fook, on esmaspäev!!! Oh well, saatuse tahet arvesse võttes läksin alles kolmandaks tunniks kooli ja tegin oma mata töö ära. Tulin koju ja ei hakanudki kohe jälle õppima. Mängisin klaverit hoopis ja tegin kooki ja vaatasin Skinsi 5 hooaja esimesed 2 osa ära, aitasin abivajajaid teemal KAELKIRJAK :) ja ikka natukene õppisin kah. Loomulikult tegelesin taaskord mõttetööga. Täna näiteks pidasin endaga diskusiooni teemal: „Miks inimesed valetavad, varjavad, vassivad ja on nö kahe persega?“ Mingit konsensust ma küll ei saavutanud, kuid jõudsin järeldusele, et usaldada saab vaid iseennast. Huvitav on lihtsalt vaadata teinekord, kuidas ja milliseid alatuid võtteid kasutatakse inimeste petmiseks. Mõnikord võivad olla need teod hoopis alateadlikud.!? Et kompida ja avastada piirid? Aga point on selles, et vigadest tuleb ju õppida!? Pean tõdema, et liiga tihti on juhtumeid, kus kiputakse ikka usaldama. Kaasaarvatud mina loomulikult. Ilmselgelt ei mõtle keegi eelnevatele situatsioonidele ja tagajärgedele, mis sellega kaasnesid. Valu, pisarad, unistuste purunemine, südame purunemine, ideede kadu, ise enda kadumine... Ja see kõik ainult selle pärast, et peame oluliseks teistega arvestamist ja usaldamist? Kui alatu minust nii öelda, aga iga päevaga leian üha vähem põhjuseid, miks peaksin arvestama nendega ja usaldama inimesi, kelle jaoks olen ma olemas alles siis, kui teisi enam pole?! Või kes ongi konkreetselt lihtsalt nii otsustusvõimetud, et kust tuul, sealt meel. See on loomulik, et ei saa olla koguaeg õnnelik ja tuleb tõdeda, et elu kahjuks pole siiski lill. Aga kui valid kellegi, kes on tõesti väärt su usaldust ja näed, et too on valmis sulle seda sama pakkuma, siis miks ometi kõik see purustada?? Miks on vaja hakata üldse torkima teist, kui polda enda seisukohtades kindel? Milleks mängida inimeste tunnetega? Miks on nii palju vaja teha halba? Õhh, see on nii deep lihtsalt. Ma pole võimeline oma mõtteid, selle kõige kohta, kirja panema veel...Igatahes, sain vennalt sõnumi täna, et neil on kõik okitoki ja, et mäed on super. :)Tahaks kaaaa!! Igatahes, neil õnnelikel paistab päike kah veel kõigele lisaks. Kuid olen kindel, et ma pole siiski ainuke, kelle pea kohal on hetkel rohkem musti pilvi, kui äikesetormi ajal taevas.
Käisin täna õhtul ka natuke jalutamas. Muide mitu päeva on meil hoovis olnud üks mega-pirakas jänes. Nüüd on nad igatahes ametlikult sisse kolinud. Kaks metsikut jänkukest elab meie hoovis. Uskumatu! Pole kunagi näinud, et jänes nii lähedale tuleks inimesele lambist. Siin tuleb jälle mängu see usalduse küsimus. Kas tasub ikka?? Jänes peab ju ennast kaitsma, ega ta vist päris sülle jooksma ei hakka jah, küllap teab, kus maalt läheb piir. Ma ei saa ka jätta mainimata, et neil on ikka erilised killeri jalad. Pigem nagu mini vorm kängurust. :)
