Läbiiiii!!! Ära tegin vist. Ei, ikka kindlasti!! Nii palju ikka teadsin, et läbi ma seda eksamit ikka ei kuku. Igatahes... Eilsest varem magama minekust ei tulnud küll midagi välja. Üritasin kell 12... vähkresin pool ööd. Mingi hetk vist õnnestus lõpuks uinuda ja näha unes, et ma olen eksamil. Hommikul ärkasin just enne kella ja mõtlesin, et millal see kell ometi heliseb?? Ma ei jaksa enam väherda ja mõtlesin, et nii tore, et see eksam juba läbi on! Siis aga, OKOU, päris ongi läbi... olin seda vaid unes näinud! Deem!! Tegin hommikused rituaalid ära ja üritasin veel korrata, aga alati, kui midagi hommikul korrata üritad, läheb aeg linnulennul. Hakkasin täna juba 35 kooli kõndima, et ikka hea koht saada. Jõudsin normaalselt ja sain hea koha kah. :) Eksam koosnes 80nest valikvastustega küsimusest, aega oli 100 minutit. Iseenesest ei tundu ju raske, aga kui mõni vastus on teisega väga sarnane, mis siis on?? Oh well, nüüd võib need asjad vähemalt ära põletada. Arvatavasti pole vaja rohkem... Uskumatu ikka, et eelnevat päeva polnud meil vaba ja pärast eksamit olid veel tunnid kah. See oli suht pointless ju? Vähemalt minu jaoks. Matas istusin niisama. Ma ei taibanud mõhkugi. Saksas oli nagu ikka – töö! Ja füssas istusin esimese tunni üksi, kuna Paul on haige ja läks pärast eksamit koju. Teises tunnis tegime pimedas praktilist tööd ja saime varem minema. Koju tulles pea valutas jubedalt ja paha oli olla kah. Mõtlesin, et vaatan kirjad üle ja lähen magan veits, sest öösel ei läinud väga õnneks see värk. Mis mind aga ees ootas, muutis mu plaane täielikult. Olin saanud eile öösel kirja, mis oli väga pikk ja huvitav... Viimane lõik sellest oli : „Ma tean, et Sul on väga raske ja ma olen oma lollusega kõike veelgi raskemaks teinud, homme on Sul ju veel eksam ka. Soovin Sulle selles edu! Sa saad sellega kindlasti superhästi hakkama :) Sa oled eriline inimene. Mitte nagu mingi ära kõrbenud blondiinistunud tibi. Sa oled Piret, ja see ütleb nii mõndagi. Sa oled kõikvõimas Piret! Sul on ülisuur süda ja Sa oled liigselt haiget saanud. Sinusugune inimene ei tohiks mitte kunagi peale rõõmu ja armastuse midagi tundma. Kahjuks on elu üks vastik pervert, kes keerab suhteliselt tihti meile taha. Aga jää seda alati mäletama - Sa oled erakordne inimene, Sind on vaid üks eksemplar selles maailmas. Sina täiustad maailma, mis on muidu nii hall. Minu Päiksekiir ja kaitsev *** ***! :)”Hmm…:D Pärast seda muutub ju kõik?? Kas pole? Mu ego tõusis mingiks hetkeks 90%-ni vähemalt, kui mitte rohkem. Kirjas oli ka muid asju, mis pole teistele mõeldud, aga see tekitab tõsiselt hea tunde, kui tead, et keegi hoolib sinust. :) Kiri, mis ma vastu saatsin, oli samuti umbes A4. Nii et, mul on nüüd väike kirjasõber! :D
Täna ma võtan rahulikult. Lebotan lihtsalt... Jeah right, nagu ma oskaks?? Aga ma ei oska ennast muuta kah. Viimasel ajal on kõik mulle hakanud ütlema, et ma ei puhka üldse ja ei mõtle enda peale. Et mu elutempo on liiga kiire ja ma peaksin vahel lõõgastuma ja endale kah mõtlema, mitte ainult, et teistel hea oleks jne. Aga ma ei oska! Ma olen nii harjunud sellega... Mida rohkem pingeid ja tegevust, seda vähem saan rumalusi välja mõelda.
Mu sotsiaalne elu on kah veidi killustunud. Tuli välja, et ma pole mõne inimesega juba paar nädalat suhelnud. Omast arust on meie viimasest jutuajamisest maksimaalselt pool nädalat möödas. Kuidas see küll võimalik on? Kus ma olnud olen? Ok, pool nädalat olen keskendunud õppimisele, aga sellele eelnenud poolteist?? Ei tea! Kuidas saab siin siis rääkida sellest, et ma mõlten teistele rohkem, kui endale?? :)
