Esiteks, tahan vabandust paluda inimestelt, et ma ära kadusin, seega „Palun Vabandust!“ See polnud midagi isiklikku, st. et ma ei vältinud kedagi sihilikult. Ma ei vastanud mitte kellegi kõnedele, sms-idele ja kirjadele. Vabandan. Aga mul oli lihtsalt vaja olla. Olla natukene aega omaette. Ärge muretsege minu pärast, ma pole seda ära teeninud. Ma pole kindel, kas olen valmis juba teiste sekka tulema, aga see, et ma täna juba kirjutama hakkasin, on isegi suur samm. (Sedagi suure tagantutsitamise tulemusena). Palju on juhtunud, kuid samas mitte midagi erilist. Või siiski?Algatuseks jätkaksin sealt, kus pooleli jäin. Laupäeval käisin koolis, oli koor. Ma ei taha sellest rääkida... Lihtsalt, enam hullemat ja vastikumat ja haledamat ja jubedamat päeva annab otsida. Ei siiski, annab ikka tegelikult. See selleks. Kui ma sealt koju lõpuks pääsesin olin juba tõesti suremas. Terve nädal oli olnud täielik värdjas ja siis veel see..?? Nii jube. Isu oli juba mitu päeva kadunud ja kohutav oli olla. Lõpuks otsustasin end siis kraadida. Ja oi imede-imet, mul oligi palavik!.. Ilmselt oli sellepärast terve nädal tuksi hakanud minema kah. Polnud siis ime, et süüa ei tahtnud ja midagi meelde ei jäänud ja üldse varises kõik kokku. Pühapäeval pidin jälle kooli minema. Seekord tundsin juba suuremat hirmu, et kas mind ootab veel üks kord ees, kõik see, mis juba korra läbi pidin elama? Käisin ostsin enne rohtu kah. Koori jõudes vabandasin, et kui mul halb hakkab, lähen minema. Asi lahenes kergemini.. Ma õnneks ei pidanud eelmisele päevale korrutusmärki panema ja halb oli kah vaid alguses. Olin neli tundi järjest laulnud ja õhtul läksin veel Helena poole. Tegime proovi, ehk siis veel nii umbes kolm tundi laulmist. Kui ta mu koju tagasi viskas oli kell juba pool üheksa vms. Õppida polnud õnneks vaja, sest esmaspäeval ootas mind ees ju proovikirjand.
Valisin teemaks „Kõigel siin ilmas on hind?“. Mu kirjand oli valmis esimese tunniga umbes. Hmm, ehk ei süüvinud ma piisavalt? Okei, seejärel hakkasin lambist asju kirja panema, mis vähegi pähe tulid. Lõpuks istusin seal üüratus ruumis umbes 4,5 tundi (sh puhtandi kirjutamist). Komad vaevad mind alt, tunnen seda juba ette. Muidu oli päris hea teema ja jutt voolas suhteliselt hästi. Ma loodan, et teemasse ikka läks. Anyway... Oli ju sõbrapäev ka veel.. Kui totter?!!? Mis vahet sellel on, mis selle kuramuse päeva nimi on?? Nii võime me ju iga päev panna uuele päevale uue nime. Milleks mingid tobedad kommertslikud traditsioonid, millest keegi tõsiselt ei hooli? Kas tõesti inimesed hoolivad oma sõpradest ainult sel, ühel kindlal päeval siis? Aga muidu? Õnneks pole ma ainuke, kes nii arvab. Igatahes, mis on aga asja juures eriti naljakas, on see, et meie klassis tehti isegi kaarte veel.. Eee, kas see pole mitte natuke kummaline? Okei, ma saan aru, kui sa teed veel mingile ühele kindlale, aga kõigile peaaegu?? Kuramuse palju aega peab ikka inimesel olema siis!! No jah, vb ongi. Sooviksin, et mul oleks kah nii palju vaba aega, et ma ei tõmbleks koguaeg nagu segane ringi ja saaks lihtsalt olla. Ma olen nüüdseks end umbes nädalaks maailmast isoleerinud ja on juba parem olla. Okei, ma ei saa küll öelda, et teab mis hea nüüd olla on tegelikult, sest mul on endiselt masendus ja kurbus kallal ja arvatavasti koolis vaadatakse mind kui mingit pooletoobist. Aga mis seal ikka.
Esmaspäeva õhtul oli vaja õppida ajaloo hiiglaslikuks kontolltööks, taaskord. Jumalale tänu, et mul on veel paar head ja normaalset klassivenda jäänud, kes olid nõus minuga konspekti jagama. Töö ei tundunudki kõige hullem, aga tavaliselt, kui ma nii tunnen, siis see tähendab, et mul läks persse. Okei, eks ma raiu seda rada edasi, kuni juhtub ükskord nii, et kui ma arvan, et ma oskasin, siis ma ka tegelikult oskasin. Oot oot, kas see tähendab, et ma hakkan oma needusele vastu? Hmm, ei, see poleks võimalik. Ma hakkan lihtsalt toore jõuga oma saatusele vastu..? Ei, ka see poleks võimalik.?! Äkki ootab kõige hullem mind alles ees?? Ei usu, nii jubedad nagu mu elus viimased 7-8 kuud on olnud, ei ole võimalik lihtsalt. Ma pole siiani toibunud ja üle saanud, seega ei saa enam hullemaks minna. Konstantselt halb on lihtsalt kõik. Ja asi ei ole selles, et ma ise sisendan endale, et oi kõik on nii halb jne, blablablaa. See pole nii! Ma ei kujuta mingeid asju ette. Ma olen selleks liiga palju nende asjade üle mõelnud, et tean, et see pole nii, vaid kõik on tegelikult kah tuksis!
Tervis ei taha siiani mu sõbraks hakata. Mandlid on paistes ja nohu on veits ja rääkida on valus. Aga õnneks ei pea ma väga kellegagi rääkima, saan suu kinni hoida ja ei tunne kurguvalu, mis ei tähenda, et ma muud valu ei tunneks. For instance, peavalud lähevad aina sagedamaks, aga see on seotud mu palavikuga vist?
Täna vastasin oma telefonile kah juba, see on vist hea märk? Hakkan tagasi tulema vist. Aga mingit eufooriat see minu jaoks just ei tekita, seega ei saa ma midagi kindlat lubada.
