Teen täna lühidalt. Lugesin eile jälle umbes üheni, hommikul ärkasin 8.15. Siis inka, siis muusikakool. Koju kõndides taipasin, et mul on tõesti mingi foobia tekkinud?! Kui seda muidugi nii saab nimetada. Aga see on arvatavasti selle eilse avariiga seotud. Mulle pole lihtsalt veel kohale jõudnud. Igatahes, ehmatan iga pisemagi krõbina peale. Ja koju kõndides oleks peaaegu auto alla jäänud. Siis seisin oma hoovis, lihtsalt näoga päikese poole, panin silmad kinni ja ehmatasin lambist, kui auto mööda sõitis. Väga veider ja kummaline. Ehmatasin lausa nii, et tõusin maast umbes pool meetrit, peaaegu. Aga kõik sai alguse juba hommikul muidugi. Kui ma pesemas olin ja shampoon maha kukkus. Mis eriti totakas on, on see, et ma nägin, et see kukub, aga ma ehmatasin nii hirmsasti, et süda jättis paar lööki vahele ja siis hakkas umbes kolm korda kiiremini lööma. Ühesõnaga, olen ma crazy...Aga homme lähen kooli jälle. Võtan enda käsile ja kokku ja kuhu iganes veel saab end võtta!! Ma saan hakkama sellega ju!! Saan või? Ikka saan. Pean saama... Õppinud pole küll midagi ja enam ei oska nagu kusagilt otsast alustada kah, sest nii tuksis on sellega kah juba kõik. Aga mul pole lihtsalt muud valikut. Kaks kuud ja umbes 10 päeva peale, siis on LÄBIIIIIII!!! i can do this!
Muide, kaks nädalat veel, siis lähme Rootsi ja tuleb vaheaeg ja...
Minust peab saama pohhuist.. Minust saabki!! Joonas ütleb, et parem oleks, kui ma oleksin boheemlane, aga ma olen siis pohhuistist boheemlane. Igatahes, ma nuputasin täna välja, kuidas ma oma muresid ja probleeme ühest otsast harutama saan hakata. Raske saab olema, aga... esimene samm on alati kõige raskem. Eks paistab, mis saab. Ehk polegi veel kõik kadunud??
See ya later alligator!!
