teisipäev, 22. veebruar 2011

Haige

Appi, kui hea on vahel haige olla, nagu tõsiselt haige, voodis ja värki. Või noh, ei ole küll hea, sest pea tuikab koguaeg ja nina on metsikult kinni ja kurgus oleks nagu mingi karvatuust ja magada on kah raske, sest tekib tihti lämbumis tunne. Pean hakkama kõrvadega hingama vist, aga nendest on kah üks lukus. Samas saab mõelda... Uskumatu, saab mõelda nii, et mõttelõng ei katke hetkeksgi. See on lausa veider. Ma ei suuda meenutada viimast korda, kui sain katkematult mõelda. Pole lihtsalt sellist aega/olukorda olnud juba ammu. Kuigi kõik mõtted pole just väga loogilised, pigem on need imelikud, kentsakad, kummalised?. Eile õhtul, muust ei räägitud, kui ainult sellest Haapsalu värgist, siis see pani mind mõtlema. Kõik arvavasd, et see oli jube ja traagiline jnejne. See oligi, loomulikult, kuid kui mõelda nüüd nende laste vaatevinklist. Nende elu on ju olematu. Nad ei saa kunagi ise omalkäel millegagi hakkama ja vajavad alati kedagi, kes nende eest hoolitseks, neid peseks ja kasiks ja toidaks ja... Nad olid ju enamik voodihaiged. Seega, kui nad seal voodis kasvavad suuremaks, viiakse neid kohe vanadekodusse, kus nad veedavadki kogu oma elu voodis, teistest sõltuvana ja lõpuks surevad sinna. Mis elu see on? Ma ei taha midagi halba öelda ja ilmselgelt oli see traagiline, aga saatus tahtis, et läheks nii. Või kui vaadata sõdureid, kes Afganistanis sõdivad. Miks?? Meie tilluke riik pole kuidagi seotud selle kõigega tegelikult ju. Ometigi sureb seal terveid ja tugevaid mehi. Mu meelest on see palju õõvastavam, kuid nende mälestamine on vaid hetk, mitte päevi kestev protsess. Nemad unustatakse palju kiiremini. Kas see pole natuke ebaõiglane siis? Voodihaigel vaevalt mingit tulevikku on, aga noored mehed, kes seal sõdivad, on meie tulevik ju? Ehk ei tohiks ma seda üldse mõelda, seda siin välja öelda? Kahju on lihtsalt.
Eile polnud ma suuteline kirjutama. Koolist tulin pärast neljandat tundi ära. Enne käisin kooliarstil ja küsisin polikliiniku reg. nr. Sain selle ja sain veel teada igasugu huvitavaid asju. Näiteks, ei tohi väga palju Coldrexi juua, sest see hakkab maksale ja kokkuvõttes on see vaid mingi reklaamitrikk. Aga miks keegi pole varem selle ohtlikusest rääkinud??? Igatahes jah... Siis sain veel noomida ka natuke, et kui ma rahulikumalt ei võta ja ei puhka piisavalt ja haigena koolis käin, siis sõna otseses mõttes, kukun ma varsti kokku. Eee...so? Ma pean ju koolis käima, muidu jään maha ja õpsid vahivad sellise pilguga nagu ma oleks neile midagi väga halba teinud. Ainuke hea on kaasõpilastele, kes saavad uusi teooriaid välja nuputada siis. Anyway, ma siis puhkan nüüd täna. Võiks siiski nv-ks terveks saada. Siis saab vb Tlna, kui kõik hästi läheb. Niisiis, tulin koju ja jäin magama, kella kahe paiku käisin arstil ja kuigi nad ei tahtnud mulle antibiootikumi kirjutada, siis suure halisemise ja nuiamise peale, siiski midagi sain. Pärast lugesin ja magasin. Magasin lausa kella kaheksani õhtul ja siis vaatasin mingit filmi ja ühe paiku üritasin jälle magama jääda. Hingata oli ikka meeletult raske.
Täna ärkasin umbes üheksa. Tegin igasugu rituaale, aga ei tea, kas mingit kasu kah on?
Kui ma hommikul teleka mängima panin, tuli sealt „Tomi ja Jerry“, mis oli kunagi üks mu lemmikutest. See pani mind taas mõtlema. Ma olen muutunud, isegi väga. Ma ei tunne enam rõõmu asjadest, mis mind varem naerma ajasid. Ma ei mäleta, millal üldse viimati naersin. Telekas ei suuda juba ammu enam mu meelt lahutada, koolis naljad, mille üle kõik naeravad, pole minu jaoks üldsegi mitte naljakad. Ma ei tea, millest see kõik tingitud on? Ma olen kurb, ehk sellepärast, et iga viimne detail meenutab mulle... Oi jah, tahaks, et kõik muutuks, et ma saaksin olla jälle „Päike“, nagu Leenu ütleb. Ehk aitab seda muuta suvi, ja elukoha vahetus ja lihtsalt vaheldus?
I wish, I could be happy someday...
Miss You!