Noonii...Sorry, et eile ja üleeile ei kirjutanud. Lihtsalt polnud jaksu. Nüüd tuleb üks pikk sissekanne vist. Üleeile ehk siis neljapäeval oli paha päev, nagu mul viimasel ajal enamus. Koolis ei käinud. Hommikul hakkas kohe pea valutama. Alguses ma rohtu ei võtnud, aga pärast ikka võtsin. Sain suure pettumuse osaliseks, kui tuli välja, et see ei aidanud mitte midagi. Nii ma käisingi neljapäeval veel Kundas esinemas, endal pea jubedalt valutas koguaeg, aga midagi teha kah nagu polnud. See polnud muidugi ainuke jama. Lisaks sellele tunnistas/nentis ema lõpuks, et ma tõesti siiski olen ära neetud. Nimelt, kuhu iganes mina ei lähe, seal läheb alati kõik halvasti. Ma ei tohi temaga, ja mitte ainult temaga, vaid ka teistega, isegi ühes ruumis viibida. See toob vaid halba. Seega, siit mu järgmine lubadus. Kavatsen natukeseks kõigilt jalust kaduda. Ma ei taha, et teistel minu pärast halvasti läheks või mis iganes muud hädad oleks. Kuid need polnud veel ammugi kõik mu hädad... See selleks. Ah jaa, kuulsin juba klatši kah, et koolis mu toredate, pealt näha sõbralike kaasõpilaste seas, levib jutt, et mul olevat „Priidu sündroom“ (st. üks poiss, minu klassist, kes ei käi peaaegu üldse koolis). Tore... See kui teised koolist puuduvad, siis pole ju midagi, ega ju? Aga kui mul on sitt olla või vajan aega endale, siis on kohe midagi vaja nuputada, et ikka jumala eest igav ei hakkaks koolis. Peab ju rääkima ja välja mõtlema erinevaid asju. Piret ju muidu nii korralik, ei tea jah, kuhu ta siis nüüd kadunud on? Mis see teie asi on? Õhh...Ma ei laida kedagi selle pärast. Aga vahel võiks rohkem inimesed oma nina ikka oma asjadesse toppida, mitte iga hinna eest tuhnida teiste asjades... just saying.Eile ehk reedel oli tõesti lahe. Nagu jätaks inimestega hüvasti mingis mõttes. Päev algas loomulikult tohutu peavaluga, taaskord. Üritasin midagi veel ühiskonna kontrolltööks korrata ja läksin kella kümneks kooli. Tegin töö ära ja käisin kunstis kah. Pärast seda läksin Mõdriku esinema. Seal oli mingi lõpetajate aktus. Jah, nad lõpetavad poole aasta pealt. Enne seda oli mu enesetunne veel sitemaks läinud, aga jäin ellu. Bummer. Tulime tagasi muusikakooli ja tegime veel tunni kah otsa. Jess, see oli hea vähemalt! Pärast seda jäin veel tunnikeseks klaverit mängima. Koju kõndides ei olnud ikka kohe üldse midagi paremaks läinud. Indrek helistas mulle ja ma olin lihtsalt nii eemal, siit maailmast ära. Ma loodan, et ma midagi väga halvasti või veidrat ei öelnud, aga ehk mõistab tema vähemalt nüüd, miks pean veidikeseks kaduma. Kuigi vaevalt, keegi ei saa sellest ju aru, sest kõik arvavad, et ma kujutan seda endale ette, et ma teistele halba toon ja ka endale muidugi.
Õues oli eile tõeliselt ilus. Nii päeval, kui ka öösel, kui ma koju jalutasin. Natuke päikest ja karge õhk ning imelised härmas puud. Ainuke paha asi oli see jäine külmus. Õhhhh! Kui ma koju jõudsin lõpuks, helistas Joonas. Alguses oli kokkulepe, et kurdame siis kordamööda, aga pärast sellist põhtsu, mis tema ütles, ei suutnud mina enam oma muredele mõelda isegi mitte... Kukkusin oma voodile istukile ja hakkasin töinama. Miks ma selline olen?? Miks ma pean alati kõik nii fucking ise läbi põdema?? Ma korjan endale kõik mured ja pahandused ja kurbuse ja...ja mis sellest siis välja tuleb? Ma tahaks kõiki aidata, et keegi haiget ei saaks. Aga endast on mul nii suva. Ma ei jaksa nii enam ju! Ma tahaks, aga ei jaksa. Samas ei oska ma ennast muuta kah. Ma olen lihtsalt selline. Aga minust endast jääb vaid inimvare nii, või ongi juba jäänud? Igatahes, kella nelja viie vahel pidin end valmis seadma, sest lubasin Tomile, et lähen temaga sinna filmifestivalile. Mis aga välja tuli, oli see, et tema on veel rohkem naine kui mina. Ei tegelt okok, ei ole. Aga tal läks kauem aega enda valmis seadmisega, kui minul. Kohale me siiski lõpuks kõik jõudsime. Ma parema meelega ei peatuks sellel festivali teemal pikemalt... Pärast seda vajus rahvas kuidagi laiali. Ma ei teagi, kuhu? Me läksime siis Mariga Andrese poole. Istusime seal veits ja rääkisime elust ja asjadest. Poole üheteistkümne ajal hakkasime Mariga teatri poole liikuma. Käisime poest läbi ka enne. Kohale jõudes polnudki veel nii palju rahvast, kui oleks arvanud. Aga juttu meil juba jätkus. Mingil hetkel otsustasime siiski korraks Mjaus käia. Tegime seal mingi kokteili, mille nime kumbki ei teadnud ja paar tantsu kah ja läksime tagasi teatrisse. Röövel Ööbik oli juba esinema hakanud. Me muidugi pidime ennast otse lava ette pressima ja siis hakkas alles lõõgastumine. Ma tundsin, kuidas mu pea veidi kumises ja mõnusalt ringi käis. Vähemalt oli müra nii tugev, et ma ei tundnud oma peavalu enam. Jess! Nii hea oli hüpata ja karata lambist lava ees. Tõesti mõnus ja fun, vähemalt selleks hetkeks suutsin kõik jamad unustada. Kuid midagi oli nagu puudu...? Kas ma ootasin kedagi või midagi? Ilmselt sisimas siiski ootasin, aga teda/seda midagi ei tulnud/juhtunud. Nii ongi parem ehk?! Kui pidu läbi hakkas saama, jalutasime me Mariga väikse ringiga kodude poole ja rääkisime.. ee koolist vist? Millest muust ikka praegusel eriti pingelisel ajal rääkida on?! Uskumatu ja isegi veider on see, kuidas me nüüd alles Mariga rohkem tuttavaks oleme saanud. Juba kolm aastat samas inka rühmas, aga kuidagi kaugeks on see kõik jäänud. Ja nüüd siis. Mis aga eriti kummaline, on see, et kui me räägime endast, siis räägiks me nagu üksteisest. Huvitav?!
Täna ärkasin pool üksteist. Pean kooli kah täna veel minema, et jah, tuleb tegus päev vist. Jälle! Ma ei jaksa lihtsalt. Tahaks nii väga, et aeg jääks seisma!
Esmaspäeval on proovikirjand. Ma luban, et olen seal kohal! Te ei pea muretsema, et ma „Priidu sündroomi“ tõttu tulemata jätan. Ainult juhul, kui midagi hullemat juhtub ja ma kohale ei jõua, siis võite mingi uue teooria välja mõelda, miks mind pole. Annan teile vabad käed ja mõtted selleks.
Ma arvatavasti jään esialgu blogi edasi kirjutama, aga msni ma enam eriti tihti vist ei satu ja telefon... Nii et, hoidke end!
