Palun ära loe seda, sest see sissekanne on väga masendav!! Luban, et edaspidi lähevad ainult ilusamaks, paremaks ja rõõmsamaks need. Aga las ma lihtsalt olen praegu selline – kookonis... (Ps. Algus on kirjutatud pärast sissekande kirjutamist. Edasi lugemine on ainult omal vastutusel!)Ou fuk...Ma ei saa aru enam...kas ma magan või olen ärkvel? Ei tunneta lihtsalt vahet. Kõik on nii tühi ja kadunud mu ümbert. Kas elan või olen juba surnud? Ei, ikka elan veel, hingitsen, sest tunnen valu. Südames on valu ja peas on valu ja näppudes on valu ja kõrvades on valu ja üldse, terve kest ja sisikond valutab. Enesele armu andmisest olen täiesti võõrdunud. Olen juba liiale läinud vist.? Eile vajusin siiski ära.. Nelja ajal hakkasin nokkima ja viieks nokkisin ennast raamatusse sisse. Olin õnneks kella pannud üheksaks. Kell 10 hakkasin jälle peale. Paar tundi tegin, vahelduva eduga, päevas endale vabaks. Mingi aeg nokkisin jälle raamatut, aga magama õnneks ei jäänud. Ma igaks juhuks ei hakka metoodikast rääkima, kuidas ma und eemale peletasin, sest kardan, et te loete seda ikkagi, kuigi alguses palusin, et seda ei tehtaks. Seitsme ajal üritasin matast läbi puurida. Lootusetu! Saan kahe homme. Lähengi ainult mataks kooli vist?. Kindlasti! Majandust on vaja veel õppida... Õppida. Õppida. Õppida! Nii palju on seda, VEEL! Ma olen viimase kahe päevaga nii palju õppinud, et kui ma oleksin iga päev, terve oma elu, nii palju õppinud, lõpetaksin ma selle kuradi kooli kuldmedaliga lausa. Jumal tänatud, et ma pole midagi nii lolli ja rumalat teinud. Igatahes mingil hetkel hakkas mul väga halb juba, et...(parem ei täpsusta seda...) Selle peale sundis ema mind kasvõi korraks õue minema. Jalutasin veidi siis. Ma ei saa kahjuks öelda, et mul parem hakkas, sest valus on ikka veel.. Nüüd olen lihtsalt nii tundetu ja tühi, et tahaks lihtsalt ära kaduda, minema siit, eemale sellest kõigest... Aga selle asemel hoopis...
Head õppimist!
