Olen omadega jõudnud Portugali ja elan kuni suve keskpaigani siin nüüd. Hetkel tundub, et polegi nii hull kui kartsin ja arvasin, inimesi on igasuguseid ja elus tuleb harjuda asjadega, mis mõnikord ei pruugi meeldida. Igatahes, olen õppinud, et siin liigub kõik aegluubis ja asjad on viimasel minutil just selle pärast, et välja mõelda kiireid ja innovaatilisi lahendusi.
Tahaks öelda, et ma ei igatse ega mõtle mitte millelegi, mis eestis on, aga see pole nii, ilmselt see on üks inimeseks olemise tunnuseid, et isegi kui tahad ja üritad, siis ei saa ennast kõigest välja lülitada ja teatav seeme jääb ikka sügavale sisimasse...iseasi on muidugi see, kui hästi või halvasti keegi seda seemet üritab ärgitada kasvama või kui edukalt keegi sunnib pigem seda seemet surema. Sisimas ma ei soovi ilmselt, et see seeme sureks ja seega kõikidest teistest hoolimata ja kõigi ponnistusi trotsides kastan ma seda seemnekest, kuigi ma ei tea miks, see ilmselt ei ole hea mitte kellelegi ja lõpuks jään ma ikka oma seemnekesega üksinda...
Aga see selleks, aitab kurbadest teemadest...üritan olla avatum ja asjalikum ja ennast harida, et tagasi minnes oleks mul maailmale midagi pakkuda.
