Kui rõõmustav on alati lugeda, et inimesed kes kunagi meelega sitta keerasid, et nenede elu on nii ideaalne ja tore nüüd ja siis ma mõtlen enda peale...et millal ma viimati reaalselt õnnelik olin? Ei mäleta ausalt öeldes...
Miks mul peavad nii tohutud kompleksid olema? Miks ma ei suuda lahti lasta inimestest, kes mulle halba tahavad? Ma saan ju aru, et nad on sisimas kurjad ja see on nii ilmselge ja must-valge, aga ikkagi on midagi, mis mind kinni hoiab. See selleks.
Viimane nädal on läinud kiirelt, isegi olenemata sellest, et veetsin enamus ajast maal. Täitsa üllatavalt normaalne oli isegi. Käisin mõttetus Võsu rannas, kus iga teine on tuttav... ei istu mulle selline värk kohe mitte. Sain kokku Annaka ja Zebiga, ning pidin taas tõdema, kuidas mõned asjad siin maailmas ikka ei muutu mitte mitte kunagi... Tegin head paremat süüa, ühel päeval terve kana ja teisel päeval Garfieldi lemmik rooga. Nii nämma-nii äge.
Nii kui pealinna jõudsin läks kõik allamäge, nagu mingi paha needus oleks mu peale laskunud...ja nüüd ma siis istun ja kurvastan jälle. Mis seda parandaks? Kuidas ma ise endale ükskord kasulik saaksin olla?!!!
