Täna oli mu viimane praktika päev, nüüd olen prii! Ja kui aus olla, siis olen järsult saanud kõigest priiks. Mu parim semu ja vaenlane pani putku teadmata ajaks, praktika sai läbi ja nõnna edasi... Olengi jäänud täiesti omapead ja üritan iga oma vaba hetke tegelikult tööga siduda, et võimalikult vähe rumalusi teha.
Eilne õhtu oli minu jaoks nii kurb, nagu oleks surema hakanud keegi, isegi täna hommikul olin veel masendunud, aga nüüd tuleb lihtsalt hakata jälle päevi lugema ja mõtteid töös hoidma, mõtteid pigem asjadega mis on vaja ära teha, mitte asjadega, mida teised teha võiksid ja kus ja kuidas jne.?!
Suvi on ilus aeg ikka. Eilne õhtu algas sellest, et poest väiked joogid ja hakkasime vaatama juba Monuments mehi, kui ühel hetkel see ajalooline film viis kõik mõtted minu enda ajaloo peale hoopis. Poleks uskunud, et keegi kunagi üldse mind veel nii kuulata viitsiks või et üldse kunagi keegi viitsima hakkab...kui see kõik ükskord läbi saab. Ma nutsin palju eile õhtul. Tunda korraks, et keegi sinust hoolib, kasvõi sõbrana, venna või õena... Kuid üks lause painab mu mõtteis..ja ma ei saa sellest lahti. Kui keegi ütleb kunagi lause, et ''ma ei näe iial meid tulevikus koos, isegi sõbrana'' kuid samas hetkel olete sõbrad, siis mida see inimese sisemuses teha võib`? Ma teadsin, et pidin tugev olema ja oma pisaraid ja tundeid varjama ja isegi kui olin kurb, et hakanud ma karjudes nutma, nagu ma tavaliselt teen., eriti veel kui olen purjus. Üritasin sellest teemast kiiresti üle joosta ja seda mitte enam puutuda... Ometigi tulid mu mõtted alati selle lause juurde tagasi, tulevad siiani. Mida see tähendab? Miks siis üldse sõber olla, kui teada, et sellel sõpruse pole isegi tulevikku? Mulle korrutatakse pidevalt, et kõik on minu enese kätes, aga kui ma ei oska ennast muuta või lihtsalt ei saa hakkama sellega? See teeb nii kohutavalt haiget! :( Kui õhtu jooksul lõpuks leidsin mingi muu põhjuse (oma mineviku), mille pärast nutma hakata, siis sain ka selle valu sinna pisaratesse lõpuks puisata. Võibolla ei mõelnud ta seda nii nagu mina seda tõlgendasin, aga kui selline lause seisaks lihtsalt üksinada paberil, ilma mingi kontekstita, siis mõistaksid kõik seda samamoodi. ''EI OLE TULEVIKKU!'' Seal ei ole seda mitte kuidagi muud moodi võimalik tõlgendada.
Ehk ongi nii õigem... Kuidas nüüd edasi liikuda nii, et ma poleks kurb vaid rõõmus teiste pärast, et ma poleks õnnetu ja ei nutaks, vaid naerataks ja oleks õnnelik rohkem veel? Et ma ei mõtleks tema peale ja ei tunneks hirmu, vaid julgustaks ja hoiaks talle pöialt, parema poole püüdlemisel? Ehk tuleb ka minu aeg siis iseenesest kunagi, kui ma ei pea enam püüdma ennast muuta, vaid olen rahunenud, oma sarvanukid maha viilinud ja mind armastatakse sellisena nagu ma olen. Tingimusteta! Kas või sõbrana!
