Nädalavahetus oli üllatavalt tore. Käisin üle pika aja Rkvres ja toimus totaalne söömisorgia. Kõik olid seal - kodus, ja toimuis nii selline pereelu nagu meil seal tavaliselt on, mis mõnikord halva nähes on isegi huvitav.
Pärast suurt söömingut osutus teatavaks, et mul on terve nädalavahetus vaba ja otsustasin minna mingite sõpradega välja Eestit avastama. Olime kahe autoga, et kõik saaks kaasa tulla, kes tahavad Käisime ära ida-blokis alustades Valaste joast, kus mõni huligaan tegi trikke ja kus sõime kõik kuus inimest öösel pannkooke, mille peale seal töötav naisterahvas küll nina kirtsutas, aga lõpuks kõik oma pannakad said. Sealt edasi sõitsime Toilasse, et näha ''taevatreppi'', see oli lahe, kõik olid juba parajalt svipsis kah ja selline sportimine ei olnud enam kergete killast. Enne seda muidugi oleks teepeal juhtunud peaaegu suur õnnetus. Kaks põtra seisid keset teed, aga täoselt kurvi taga, nii et jumal tänatud, et me otsa neile ei pannud ja kõik elus ja terved on. Või siis veel, et pikivahet hoidsime, oleks korralik pauk olnud vastasel juhul ilmselt. Toilas tiir tehtud, sõitsime edasi Kiviõlisse, ja ronisime öösel kell 3 tuhamäe otsa. Loomulikult ikka sealt poolt mähe, kus ei ole seda tehismäge korrigeeritud. Vot see oli trenn! Kohustuslikud väljasõidu pildid tehtud ja hommik põhimõtteliselt käes, liikusime tagasi kodu poole. Kus sai veel nunnusi päikesetõusu pilte teha. Mõnna!
Sain magama migni viie aeg ja mu vend helistas juba 11 ja äratas mu ülesse. Noh jah, ülejäänud pühapäev möödus zombina ja kõvasti süües, ning õhtul sõitsin Tallinnasse tagasi. Mis aga häda oli, oli see, et mängisin veits jalkat kodus ja hõõrusin varba nii ära, et konkreetne auk on sees ja mul ei ole mitte midagi jalga panna enam, mis haiget ei teeks sellele varbakesele. Lonkan nii kohutavalt, et häbi hakkab :( Nii halb!
Eile oli hommikul jalg täitsa ok ja läksin rõõmsalt hommikul praktikale. Õhtul koju tulles oli kah veel enam vähem ja otsustasin üle mitme nädala jooksma minna. Mis kulmineerus sellega, et jäin auto alla, või noh, mignid jorsid sõitsid nii, et üle mu varba pm ja ma prantsatasin kätega nende auto kõrvalakna klaasile. Sitakotid! Sõitsid minema ja ma jooksin väikeses šokiseisundis edasi. Palju ei jooksnud kah ja kodus hakkas jalg jälle valu tegema. Otsustasin kõike trotsides minna veel ikkagi T juurde, kes värvis ja lõikas mu juukseid ja vaatasime niisama telekat. Lõpuks kui koju sain, olin läbi! Kurk valutas, jalg valutas ja surm väsinud. Magama ära ja täna uus ja hullem päev.
Algas kõik sellega, et olin ärgates ikka veel väsinud ja kurk valutas. Jõudsin praktikale ja seal kohal kus ma midagi praktiseerin niiöelda, sinna tuli sellest kuust uus töötaja, keda ma pean nüüd välja õpetama. Naljakas lugu ikka! Praktikant õpetab töötajat. Iseenesest oli täitsa tore, sest päev läks migni üleheli kiirusel, ainuke probleem oli see, et kurk hakkas iga räägitud sõnaga veelgi enam valutama, lisaks mu jalg ei lasknud end unustada ja teine jalg sai kah mingi rebestuse täna. Väga masendav! Ma ei kujuta ette, mis homme saama hakkab...
Läksin siis ära kui Triinu, mis oli natuke rohkem kui pool tundi varem ja sõitsime siis rahulikult kodu poole, kui järsku käis laks, ja mingi sitane vene mutt sõitis mulle tagant sisse.!? Mida vi**u!!!??? Mis toimub nagu, mingi sitakoti nädal on või? Ma olin jälle löödud ja ei teadnud mida teha, jätsin auto tee ääres seisma ja tulin välja, mutt tuli ka ja ütles, et ei räägi sõnagi eesti keelt. Tra mida vittu, sa elad Eestis, tra õpi ära siis, kuradi jobi!!! Silitasime mõlemad oma autosid ja jumal tänatud, et Triinu minuuga kaasas oli, ta oli tõlk siis. Sain eide nr ja kirjutasin auto nr kah ülesse, eks vaatab, kas võtab midagi ette. Õnneks vist pääsesime mõlemad imeväikse kriimustusega ja ma tõesti ei osanud midagi teha tol hetkel, seega jätsime asja nii praegu. Jõudsin koju, tegin endale võiku ja nutsin natuke nii oma jalavalu üle kui ka kõige muu pasa üle, mis mind jälle jälitamas on ja läksin tööle. Nüüd ma siis istun siin oma päris tööl ja vaatan jalkat. Siin on vahemalt hea turvaline ja rahulik olla.
