Ma polnud päris ammu nii lambist välja jõudnud ja nii toredasti ennast tundnud kui eile. Isegi ei uskunud, et enam nii oskan, aga näed sa siis..võta näpust.
Tegelikult oli üldse plaan pildistama minna Triinuga, aga pärast praktikat käisime selveris ja läksime tema poole natukeseks. Oli kokku lepitud, et ainult natukeseks ja edasi pildistama. Aga kuidagi aeg lausa lendas, nii palju oli koguaeg teha ja rääkida ja vaadata ja.. Kindlasti mitte ei vaja me alkoholi, et meil lõbus oleks. Naersime terve aja ja mul hakkasid kõhulihased lausa valutama! Pole ikka tükk tükk aega nii nalja saanud. Mingi hetk olime jõudnud aga selleni, et proovisime lihtsalt erinevaid riideid selga ja siis tuli juba taevast idee, et lähme siis linna äkki? Ei midagi klamuurset, vaid lihtsalt väike lõõgastus. Tulime viskasime auto linna ja liikusime edasi butterflysse, kus istusime ainukesena õues kahekesi tekikesed ümber ja tegime vessut ning ühed kokteilid. Ja jutt lihtsalt sujus ja sujus... ja sujus.. kuni... avastasin ennst suu ammuli ja ei suuda meenutada, kas ma üldse hingasin või hoidsin hinge kinni.? Sain teada midagi jahmatavat! Nii noor, nii väike türduk ja nii suured teod! Ja siis ma mõtlesin enda peale, kuidas ma tunnen, et seisan oma elus paigal ja kuidas mõni teine, kes on palju väiksem, on tegelikult palju tublim ja tugevam ja mõnes mõttes isegi asjalikum ehk?! Ja mingiks hetkeks lõi see kõik mul pildi nii selgeks. Milleks ma üritan meeldida inimestele, kes minust ei hooli ja kellele ei saagi keegi kunagi meeldida, sest nad iseendid meeldivad vaid endale?! Aga kui kaua suudan ma päriselt ennast nii rööbastel hoida ja oma meeli toita reaalsusega, enne kui unistused minu üle taas võimust võtavad?
Õhtu lõppes ka väga ilusti, saime mõlemad ilusti koju ja tuttu ja juba oligi jälle hommik, et minna praktikale.
