MM imeb!
Mul on mitmeid päevi järjest mõtted ainult sellel olnud, et miks ja kuidas ja mida valesti tehakse. Oleksin tahtnud veidi teisiti, kas või näiteks eilset mängu või mõnda eelimist... Nõrk kaitse, lollid vead, liiga head mängijad või poolkõvad mängijad... Samas keegi peab ju lahkuma nagu ka päriselus.
Tegelikult panen mingit segast, selline tunne nagu poleks ammu maganud ja oleks mitu ööd-päeva üleval olnud. Kuigi magan igal öösel vähemalt 6 tundi, kõik kokku pole see siiski piisav tundub. Lahkusin täna lausa varem praktikalt ja tööle kah ei läinud, lihtsalt selleks, et olla iseendaga, mõelda, puhata, arutada. Ilm on hea, aga ma ei jaksa isegi õue minna. Õnneks ei ole mu uut naabrit kah siin, nii et saan rahus puhata.
Kuidas mul siis praktikal läinud on...
Kolm nädalat sai nüüd suure vaevaga läbi ja üha enam tunnen ma, kuidas lihtsalt kasutatakse seal meiesuguseid ära, just meid keda on hea rakkesse ühendada ja takka lüüa. Lahkusin täna kell 2 ja selleks ajaks anti mulle posu ülessandeid mille kõik pidin valmis saama. Viimane tund läks linnulennul ja kõvasti higistades, aga tehtud sain! Raisk!
Koju sõites tundsin, et vajangi just seda aega omaette olemiseks. Tahaks lihtsalt oma autos istuda ja sõita teadmata suunas teadmata ajaks. Tahaks lihtsalt kaduda veidikeseks. Tulin siiski otse koju ja koridoris kohtusin ühe tõmmu prantslasega, keda ma polnud ammu näinud ja ka väliskeelt polnud kah ammu kõnelenud, seega tundus mu vestlus temaga kohmakas, aga saime teineteisest aru küll. Tegelikult olin aga just suundumas autosse, et oma telefon tuua ja magama minna. Hakkasin siis juba toas seepi vaatama ja vaikselt puhkereziimi vajuma kui kuulsin et keegi koputas. Alguses ehamtasin ära, aga siis läksin ikka vaatama. See sama vend seisis mu ukse taga ja hoidis käes mingit kinkekotti. Whaaaat? :D Okei! See oli mu sünnipäevakink tagantjärgi. Haha! Okeii, olime ainult paar korda enne suhelnud, see oli nii veider. Alguses ütlesin, et ei saa vastu võtta, et mis mõttes nagu, aga lõpuks taipasin, et kui tihti selliseid asju ikka minuga juhtub? :)) Tänasin teda väga ja andsin väikese kalli. Kingiks sain ehtsat prantsuse šokolaadi. Lahe! Ja asi ei olnud ju üldse selles, et mis ta tõi või midagi, vaid just see, et keegi siin maailmas ikkagi suudab veel teha asju, mis panevad mind üllatuma mõnikord ka heas mõttes. Mitte nii, et ma pean koguaeg kedagi kutsuma ja tegema ja mõtlema asju ja pärast ikka on mingi inin või lihtsalt mingi tuimus inimeste nägudes. Milleks?!
Lähen vist siiski õue! Head õhtut mulle! :D
