Niisiis, kuum teema, jaanipäev!
Paneb ennastki imestama, kui üle ootuste oivaliselt ja rahulikult see päev mu elus sellel aastal möödus. Valasin täpselt null pisarat, ärritusin täpselt null korda ja oli täpselt seal, kus tundsin ennast hästi! Lisaks kõigele muule heale sujus kõik nii vabalt iseenesest paika ja sain mitmeid traditsioone järgida lausa.
Kui mul kell viis tööd lõpetades veel mitte mingit plaani ei olnud, siis juba tund hiljem oli kõik orgunnitud minu eest ja nii mulle just meeldibki. Sõitsin Kolka kus oli mu vend ja ta tüdruk ja veel mõned inimesed ning pole öelda mitte ühte halb sõna. Iga kord, ja ma mõtlen absoluutselt iga kord, kui sinna olen läinud, tunnen end seal kui sanatooriumis. Üli suur aed, imelise rohelise muruga. Meeletult suur maja (ja telekas millest jalkat vaadata :D) ja lahke pererahvas. Mida veel elult soovida!?
Sinna jõudes sain endal kõhu ilusti täis õgida ja jalka lõpuni vaadata. Pärast seda toimusid väiksed mängud (sulgpall ja muud pallid) millele järgnes sauna sooja panek, edasi tegime lõket ja läksime jalutama, et teha värske viht sauna jaoks. Tagasitulles sai juba sauna ja uuesti grillida. Käisime ka jaaniussi otsimas, aga mina ei näinud küll kedagi, ei tea, vb pole lihtsalt minu aeg veel. :)
Otsustasin siiski öösel tagasi Tallinnasse sõita, et saaksin homme (täna siis) kauem magada enne tööle minekut, ärkasin aga ikka juba kell 10. Mis aga tagasisõidu eriti adrenaliinirohkeks tegi oli see, et ma olin maani täis ja vaevu püsisin teel. Hahaha, ei ! just kidding! :D ma ei joonud eile midagi pm. Adrenaliinirohkeks tegi asja hoopis see, et udu oli ausalt nii paks, et ma ei näinud sõrmegi suhu pista. Ma pole vist mitte kunagi varem nii tihedas udus sõitnud. 110 asemel sõitsin 60-70ga ja isegi siis tegin möödasõitu, nii et see polnud tõesti naljaasi. Aga jõudsin elusalt ja tervelt Tallinnasst, seega on kõik okidoki.
Üks mõte veel siia sissekandesse. Vaatasin hiljaaegu ühte sarja, kus üks tüdruk bloggis päris palju ja isegi ükskõik kui nõme bitch ta ka polnud, on mul teatav kiiks temast tulnud. Nimelt olen hakanud oma peas bloggima koguaeg. Avastan enesele teadmata, et teen näoga miimikat ja mõtlen asju, mida võiksin sama hästi ka kirjutada, aga mitte kõva häälega välja öelda. Kas see teeb mind imelikuks? Hmm ja isegi kui teeb?!Keegi iial ei pane tähele seda anyways! Kahju on muidugi ühest asjast...mul on tunne, et ainuke inimene, kes üldse kunagi mu sissekandeid luges, ei tee seda enam...aga vb ongi õigem kõigil eluga edasi minna.
Nagu mu ema täna ütles: ´´sa oled juba vana ja mõtle hoolega, kuidas ja kellega sa oled, sest ühel hetkel oled sa juba päriselt vana ja siis enam tagasiteed ei ole´´
