Wao, kui kuradi palju asju võib ikka juhtuda, kui oled terve päeva kodus vahtinud ja siis avastad, et on vaja tööle minna ja teepeal juhtub nii mõndagi...
Kõigepealt tuleb meelde, et on pühapäev ja buss sõidab nii kuidas heaks arvab. Ehk siis avastad end 10 korda bussipeatuses kella vaatamast, ja tead, et veel on 15 minutit, enne kui järgmine tuleb. Okei ootad siis ära, mis muud ikka teha. Bussi astudes näed tuttavat, keda kohe kindlasti näha ei tahaks ja teed kõik selleks, et ta sind ära ei tunneks. Paar peatust hiljem astub ta bussist maha ja vaatab sulle sügavalt silma veel enne, aga oh õnne, ta ei tunne sind tõesti ära! Midagi head kah ikka!
Siis astud bussist välja ja loodad, et jõuad ikka õigel ajal, aga playlistis mängib mingi ilgelt hea lugu ja sa lased end korraks vabaks ja hakkad nagu tantsima ja suud maigutama (õnn, et ma häält ei teinud), aga mitte päris. Ja siis ühel hetkel seisab ühe maja ukse ees pimedas keegi, keda sa ei märka enne, kui talle otsa juba jõllitad ja lollaka näoga tarretud. Oh happy days! Lõpuks kõnnid piinlikust tundes edasi, hoiad silmad maas ja ei tea kas nutta või naerda. Tööle sisenesed valid täna trepi, trepp on hea. Ja siis piuksub su telefon. Saatjaks on... pole raske arvata kes!?.. Tekst selles on...pole raske arvata...ründav nagu ikka! Ja tuju ongi jälle nullis või miinustes pigem.
Oh happy days tõesti!...
