See on ametlik, ma vihkan ja jälestan kõiki meesterahvaid siin maailmas! Või noh, nii ei ole tegelikult õige öelda, ma ilmselgelt keskendun liialt konkreetsetele isikutele, aga mis mu 'point' on, on see, et ma ei lase enam kedagi enda lähedale ka! Kummaline on siiski see, et mu süda on justkui rahul otsustega, mille ta enda jaoks on omavoliliselt langetanud, arvesse võtmata minu tundeid, aga hinges kriibib nii kohutavalt, et tahaks otsad anda. Ma tõesti ei tea, mis saab homme, ülehomme või üle-ülehomme, aga ma tean, et nüüd pean ma tugev olema. Tugevam kui iial varem! Aga kui ma ei taha ja ei oska? Ma pole kunagi selles eriti osav olnud ju...
Kui aus olla, siis ei ole sellel kõigel enam mitte mingisugust vahet 'anyway'! Kui irooniline, ma olen ju koguaeg teadnud, kuidas alati kõik asjad mu jaoks lõppevad. Sest need kõik lõppevad tegelikult ühtemoodi. Ma ei ole iial kellegi jaoks olnud midagi erilist siin ilmas :D ja see on lausa naljakas mulle. Kuigi see pole naljakas, aga see on nii tobe ja totter! See et ma isegi mõtlen selle peale, on nii haige, et ajab mind öökima! :D Kui kuradi sinisilmselt olen ma alati uskunud, et kui inimesed minusse hästi suhtuvad, et siis nad ehk tõesti hoolivad või arvavad minust hästi ja näevad minus inimest, kui võrdväärset. Tegelikkus lõi mulle jälle järjekordselt lahtise käega vastu vahtimist! Ma pole mitte keegi, eiei, nii on vale öelda, ma olen siiski keegi, ma hingan ja eksisteerin ju, aga ma pole mitte keegi neile täissöönud tõusikutele, kelle elu eesmärk on inimestele nahavahele pugeda ja siis reaalsusega näkku lajatada. Kui nii mõelda, siis ma pole kindlasti mitte ainuke, sellises olukorras. Karm reaalsus on aga see, et keegi ei aita :D Nagu kunagi üks inimene kusagil ütles 'kõigesse tuleb suhtuda pohhuismiga ja kõigest peab pohhui olema, muidu siin maailmas ellu ei jää!' Tal oli õigus, sind süüakse elusalt, hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks ja peale rüübatakse vampiirilikult verd, nii et silm ka ei pilgu tülgastusest. Põrrrrr...see idee tekitab lausa külmavärinaid minus!
Ja iga faking kord, kui on mingi aeg möödunud ja haavad lakutud, astume me kõik avasüli sinisilmselt taas maailmale vastu ja .... põmaki, ei lähegi palju aega vaja, et aru saada, millised me kõik inimesed oleme! Jah, just, me kõik! Me kõik oleme eranditult sellised! Ja ainuke, mis meid tegelikult sellest mõttetusest ja kurjusest päästab on surm, ja järgi jääb vaid lootus, et kunagi kõik muutub, et me läheme lõpuks paremasse kohta või, et meie järglastel on parem elu, kui meil oli.
Ah jaa, aga miks see mind üldse nii kettasse kõik ajab on seotud tolle üritusega, kus ma eile õhtul-öösel viibisin. Aga sellest kirjutan ilmselt homme.
