Wao....ausalt nagu, kes oleks arvanud, et pärast seda kõike veel selline sitarahe kaela tuleb?? Pisarad, veri, alkohol....kõik see mis sai valatud...on tegelikult palju suurema aja taga kinni...!!!
Seega, see eelmine probleem tundub hetkel köömes selle kõrval, mis mul nüüd tegelikult on... Nimelt, mul pole enam elukohta. Mida vi**u ma nüüd siis peale hakkan?? Ma tean, et ma ei suudaks ühikas elada, ma lihtsalt ei suuda, niigi raske on tuttavaga korterit jagada, mida ma siis veel võõraga teen, kellega ma peaksin ühes faking toas elama????
Mitte et see korteri jagamine teab mis lillepidu oleks...aga ma poleks iial uskunud, et kui midagi läheb sittasti siis ikka täiega, nii et sa oled niiiiiii faking kõvasti sita sees, et enam sügavamale minna ei saa?? Ja mis kõige parem, mul kummitav peas lause, mida ta mulle ütles, et ''kui mul mõni sõber veel üldse alles jäänud on''...Cmon...see et ma näen nüüd selge silmaga, et nii tema kui R. on reeturid ja mõlemad mu vastu astunud, siis ma näen, et tõelised sõbrad on siiski alles, vist... Olenematta, mida keegi mulle ütleb, siis tõelised inimesed hoiavad minust kinni, isegi kui mina nendest ei oska õigel hetkel hoida...
Ah jaa, käisin täna juuksuris, üle aasta on möödas, ja asjad mida tema ütles on kah väga õiged... kõigil ei saagi olla kutti ja sõpbu miljon tükki, mul on ühe käe sõrmedel, aga ma usun südamest, et nad armastavad mind jäägitult, ka siis kui mina olen nedega vastik...mis teebki nendest minu jaoks SÕBRAD.
Ma ei ole küll iial liiga kindel, kui väga neid usaldada saab, sest kedagi ei saa siin ilmas ju jäägitult usaldada, aga kuni ma ei saa iseennast usaldada, siis ei suuda ma ammugi kedagi teist täielikult usaldada...lihtsalt AITÄH, et tee mulle toeks olete! Ja ma luban, et kui ellu jään, siis korvan teile selle kuhjaga!!!
