Palun tule ja vii mind ära...

See on nii haige ja nii tappev... Ma tean mida ta teinud on, ma tean kõike, sest ta arvab, et teeb mulle tagasi millegi eest, aga tõde on see, et ma pole mitte midagi nii jõhkrat ja julma teinud, mida tema mulle teeb. Ja kui ma eile suutsin talle mitte vastata, ma olin nii uhke enda üle, nii rahul, et sain sellega hakkama. Ja siis see algas..pommimine hommikul. Ma ürtasin mitte vastata ja edasi magada, aga lõpuks ma ikka murdusin, nagu alati. Ma lugesin muudkui uuesti ja uuesti, mida ta mulle kirjutas. See oli meeletu! :( ma tahtsin end puruks rebida, ma ei suutnud ennast liigutada... Vedelesin lihtsalt voodis mitu tundi veel... siis pidin end kokku võtma, natuke õppima ja varsti tuligi kõne, et pean tööle minema. Kõige haigem on see, et peale sõimamise ja alanduste oli seal ka lause, et ta igatseb mind...või igatses mind.. :( see oligi jälle see needus, mis mind murduma pani ja ma vastsin talle, mida ma mõtlen...see oli saatanast. Edasi tuli sealt ainult veel rohkem sõimu ja lõpuks nagu ikka...vaikus. Vältimine on ta lemmik tegevus ilmselgelt! Ma läksin nii närvi jälle, kaotasin ennast, pidin tableti võtma, et parem hakkaks. Natuke hakkas isegi. Sain tööle ja kõik ei tundunudki nii kohutav... Nüüd on õhtu käes ja ma olen suremas. Ma ei suuda hingata, ma ei suuda elada, ma ei suuda olla... Ma tahaks lihtsalt karjuda ja metsa joosta ja seal siis maha surra, nii et mitte keegi mind mitte kunagi ei leiaks. Ma vihkan teda! Ma vihkan ta mõrda! (keda ta minu eest varjab ja mulle valetab!) Ma vihkan oma elu ja ma vihkan kõike, mis mu ümber on! :( Palun surm, tule ja tee sellele lõpp! ;(