Niisiis, ma tegin ära selle, mida ma eile kartsin, et ma teen, ja see ei muutnud mitte midagi ei minu ega kellegi teise jaoks. Ma nii väga ootasin ja lootsin, et sellel kõigel on midagi head mulle pakkuda või mingi lootus on kusagil ikka alles. Aga pole! Pole midagi loota siin maailmas! Ainult iseendale saab loota ja tihtipeale ei saa seda isegi enam...
Ah mis siin ikka halada. Ootasin lihtsalt jälle midagi, mida pole võimalik lihtsalt saavutada.
Iseenesest eilne päev ju polnudki nii halb..ehk mõtlen lihtsalt üle nagu mulle kombeks. Sai ju koolis nalja ja ma vähemalt sain proovida asju muuta enda jaoks, mis sellest, et see ei vastanud mu ootustele ja pean ikka jääma nii nagu ma olen.
Kõige kummalisem on see, et ma tunnen tühjust sellega seoses. See pole asi, mida tavapäraselt võiks arvata, et inimesed teevad ja keegi ilmselt ei ootaks iial minult midagi sellist. Ja võiks arvata, et inimesed suhtuvad sellesse pinnapealselt ega tahagi teada selliste olukordade tagamaid. Siis ikkagi jättis see mind nii tühjaks. Umbes täpselt sellise tunde, et seda polegi juhtunud tegelikult.
Mu pea on liiga sassis viimasel ajal...
Täna käisime oma kursusega niinimetatud ekskursioonil ühes ettevõttes, et mingit aimdust ja maiku saada oma ´area-st´. See oli üpris hirmutav..väga massiline liinitöö ja mu süda hüppas saapasäärde palvetades, et ma kunagi ei peaks midagi sellist tegema. Kuigi keegi peab ju ka seda tegema?! Ettevõttes oli siiski 3 tehnoloogi ja üks töö mulle isegi sobiks, arvutitaga lõikeid sättida niiöelda. Selle vastu poleks mul isegi midagi! Ellujääjad jäävad ellu selles valdkonnas ja nõrgad orjastatakse, enam pole kahtlustki.
Mul on vedanud, et saan viimasel ajal koguaeg autoga kooli ja enamasti ka koju. Täna M-ile on mu elu palju palju lihtsam. Tahaks mõnikord olulistele inimestele nii väga seda teavitada, kui vajalikud nad mu elus on, aga ma ilmselt pole piisavalt osav selliste emotsioonide edasiandmises. See selleks...
Ka täna korjas ta mu peale, tal oli veel sõbranna kaasas, kelle ta tööle viis ja teepeal korjasime ka ühe kursaõe peale. Aga mu päev oli kuidagi liiga erakordselt emotsioonitult alanud, et ma lihtsalt ei suutnud eriti jutujärjele saada. Istusin M-i seljataga ja vaatasin lihtsalt tühja pilguga autoaknast välja. Ilm oli tõesti lummav täna, aga ma ei tajunud maailma enda ümber. Pärast seda, kui Kristiine juures oli sõbranna maha pandud ja kursaõde ette istus, nad rääkisid terve tee. Ma nagu polnud üldsegi seal! Aga kus ma siis olin? Kui me lõpuks kohale jõudsime ja mult küsiti, et kas midagi on juhtunud, vastasin ma kiirelt ´Ei, miks?´ ja tegin nii usutavad fake-naeratust kui suutsin. Ma ei tundnud midagi ja otseselt nagu ei olnud ju midagi juhtunud ka. Ma lihtsalt ei tundnud, et mul midagi öelda oleks. Ma isegi ei kuulanud terve tee, millest nad rääkisid. Mis minuga juhtunud on? Kus kohas mu mõttes küll kondavad viimasel ajal ja miks?
Võtsin end vaatluspraktikaks siiski kokku ja pärast seda tundsin, et olin liiga palju juba tänase päeva kohta teinud, mul hakkas halb ja ma oleks tahtnud lihtsalt pikali visata. Ma siiski ei teinud seda! Ehk oli see lihtsalt viimasel ajal regulaarseks saavast magamatusest ja nälg hakkas ka juba veidi näpistama.
Käisime siis veel kolmekesi mingis kahtlases vene-keldripoodi meenutavas pesupoes, kus M endale spordirinnahoidja ostis ja tiirutasime veel paaris kohas ning olingi jälle kodus. Parim tunne mu päevades on nendel hetkedel, kui ma astun tuppa ja saan aru, et olen seal üksi! Et pole seda riiukukke, kellega ma pean iga päev ´külma´ sõda pidama ja ma saan rahus oma raamatu avada ja oma elus rõõmu tunda. Ilmselt viimasel ajal ma tunnengi rõõmu ainult oma raamatutes elades. Sealne romantika ja headus on kõik nii loomulik, mitte nii nagu päris elus. Ja kurjad saavad alati karistuse! Mitte nagu päris elus!
Kodus olles tegin endale sushit ja lugesin oma raamatut, kuni tööle minemiseni. Ja siin ma nüüd istun ja sattusin mingile erilisele kirjutamislainele, et ´way too long´ postitus tuli. Aga selles on kindlasti midagi positiivset ka, ma lihtsalt pole seda veel välja ´figure´nud!
