Mõni hommik on nii naljakas kooli tulla, teeb kohe tuju heaks. Kui poleks neid kummalisi inimesi, oleks nii nii igav.
Niisiis, jõuan mina hommikul trammi peatusesse ja endamisi veel mõtlen, et kas lähen Kopli trammiga ühe peatuse või ootan oma õiget. Aga siis märkan ma kahte inimolevust. Sellised kes kohe kaugele silma hakkavad. Natuke pungiliku lohakuse ja välimusega, jättes ülbema poolse mulje, kuid samas naljaka. Umbes nagu mingi 60-70ndate maffia filmidest mingid vennad. Ühel pikemate juustega vennal on need keeliga ilusti pea kuju järgi soengusse keelitatud. Ees on täis tumedad mendi-päikeseprillid. Seljas helepruun nahast põlvedeni ulatuv mantel, mille hõlmad on eest valla. Alt paistab kena helesinine triiksärk ja jalas helepruunid matkasaapab. Teine vend - kiitsakam ja pikemat kasvu - varjab oma silmi ümarate ''the beatles''i aegsete päikeseprillide taha. Ta riietus on küll lihtsam, aga ta hoiak on karmim. Jalas on tal tumehallid püksid ja seljas suhteliselt õhuke jope.
Üritan kuulata pealt nende vestlust, aga ei saa mitte midagi aru ja ei julge väga lähedale küljealla neile kah pugeda. Lõpuks liigavuad nad trammile ja lähen ka peale.
Ainult üks lause jääb trammisõidust nendega koos mu kõrvu kõlama. ''Mu emal on pohhui!'' Esimene mõte oli, et kui vanad nad siis olla võivad, ja teine oli see, et ilmselt see noormees on millegi pärast haavunud. Läksin koos nendega Hobujaamas maha, aga nemad kõndisid kahekesi Rotermanni kvartali poole ja mina jäin oma uut trammi ootama.
See on päris kummaline, kuidas sellised imelikud inimesed mind nii enda poole suudavad tõmmata. Ma küll pelgan, aga mulle reaalselt meeldivad sellised huvitavad inimesed ja ma olen kohati tüdinenud tavalistest persoonidest. Sellepärast mulle meeldib koguaeg minna ja olla seltskondades, kus on kahtlased - segased inimloomad.
Pi.
