Poleks kunagi uskunud, et iga kord kui närvi lähen, tunnen, et pean tubaka, nikotiini ja selle rõveda pulga järele oma käe ulatama. Kahjuks olen viimasel ajal koguaeg närvis, närviline, õnnetu, rahutu...
Ise olen süüdi! Olen jah!
Aga lahendus? Ma ei oska leida lahendust...
Sest mitte üks idee ei rahulda mind, mitte midagi ei tee mind selliseks inimeseks kes ja mis ma olla tahaks. Kas tõesti aitab sellisel juhul ainult surm?
Eile ostsin oma elu esimese tubakapaki ja kui aus olla, oli mul nii suur hirm, et pidin lihtsalt mingi suvalise asja veel poest kaasa haarama, et müüja ei vaataks mind imelikult. Kuigi vähe pohhui mida teised arvavad ju. Miks see mulle mõnel hetkel nii palju korda läheb(?) Ja samas mõnel teisel hetkel on nii pohhui, et ma võin enda alandada lasta ja mida kõike veel, aga see jätab mind külmaks, mida keegi arvab.
Kuidas ma küll oma elu ükskord lõpuks ära fiksin, nii et ma koguaeg midagi vittu ei keera? Mida ma tegema pean? Kes annab mulle vastused ja õpetab mind? Ja miks ma ei kuula kunagi targemaid?
Kui keegi korraks küsiks ja tunneks reaalselt huvi, kuidas ma end tunnen... ma isegi ei oskaks midagi öelda, sest mul on tunne, et kedagi ei koti ja kui aus olla siis mind kah ei koti. Sest ma näen, et teistel on palju halvem, teised kannatavad selle pärast, et ma üldse olemas olen. Fakkk!!!
