Ootasin päris kaua, et uuesti kirjutama hakata siia ja mul on tunne, et nüüd on aeg küps. Pärast Portugali ja Rumeeniat on muutunud päris palju mu elus ja ka olus, mu olekus ja käitumises, kuid nüüd tunnen, nimelt just täna töölt koju kõndides, et mis ka poleks on siiski alati inimesi, kes hoolivad ja toetavad, isegi kui nad pole ''omad joped''. Ja isegi asjad mis minu pahaduse tõttu on kaotsi läinud või mille ma olen suutnud totaalselt pekki keerata, on võimalik veel midagi alati muuta kui asi on ehe ja hea ja südamlik. Loodan, et leian aega, et siia rohkem kirjutada, et rohkem kunagi meenutada ja mäletada, miks on asjad maailmas just nii.
Head ööd :)
Pirate
