Vahel on mõnus, kui vihma sajab, nagu täna. Tunnen kuidas see ilm nutab koos minuga, see ei vaibu hetkekski, veel enam, ta tõstab hoogu ja muutub maruks. Ilmselgelt jagab loodus mu kurbust endaga, sest mitte keegi teine ei hooli.
Ma istun tööl, mõtlen oma kurbi mõtteid, mis mu südame ja kõik mu sees lihtsalt puruks rebib ja ma lihtsalt olen. Mu keha on siin, mu hing on kusagil mujal ja mu mõtted on üldse mingis kolmandas kohas.
Ma tahaks 'appi' karjuda, lihtsalt kogu hingest, aga pole mitte kellelegi karjuda ja on tunne justkui häält ei oleks. Kedagi pole. Tunnen end nii üksi.
Kuidas ma nii edasi lähen? Mis minust nii küll saab? Kellele ma saaksin toetuda, et saada jõudu edasi liikumiseks? Kes mind maaslamajat püsti aitaks?
Vastus nendele kõigidele küsimustele on ilmselt, et 'mitte keegi'...
Ma tean, et olen ise süüdi... ja edasi?...
