Mõnikord on tunne, et tahaks mõne inimese lihtsalt ära kägistada, sest mõni lihtsalt on nii kuradi tänamatu haige värdjas! See miks ma hetkel nii vihane olen jälle, jääb ka mulle arusaamatuks. Enne oli kõik hästi ja nüüd, nii kui mõni peast katki inimene oma suu lahti teeb, on mul kogu tuju rikutud. Miks ma end ikka ja jälle mõjutada lasen sellistel olenditel? Vähe pohhui ju! Ma ei jõua ära oodata, et see viimane aasta juba seljatatud saaks ja ma saaksin nelja tuule poole liikuda. Saaksin nautida asju ja inimesi, kes mind rõõmsaks ja õnnelikuks teevad. Leida endale ja oma elule mõtte ehk? Loo iroonia on tegelikult see, et ma olen juba eesmärgiks võtnud, et aastake mis nüüd tuleb, olen ma justkui vang. Ma olen end vaimselt ja füüsiliselt juba sellele tasandile viinud, et mul on vaja mingi asi lõpetada ja maksku see mis maksab, mul pole hinda. Olen lükata-tõmmata ja oma psüühhikas valmis kõige hullemateks õudusteks.
Mis ''kõige parem'', on see, et need inimesed ise on enda arust nii faking head ja toredad, et kõik on ju koguaeg nii hästi. Türa kuidas nad aru ei saa, et nende debiilsuse mängimine on ammu läbi nähtud... ma lihtsalt istun ja kannatan! Pean tugev olema! Isegi eile, haaah, vaadates ota inimestele, kes arvavad, et ma ei tea nende plaani ja mõtteid, nähes kuidas nad lihtsalt lambalikult naeratavad ja head nägu teevad. No tehke, kaua jaksate! Küll tuleb kord, kus kõik mis teed teisele tuleb endale tagasi.
Kui asjale positiivselt läheneda, siis ma tean, et mingi lootus ikka on. Ma teen selle hullumeelse aasta ära ja siis kui kõik läheb hästi ja saatus soosib mind (mida saatus üldiselt ei tee), et siis on mul võimalik õnne nautida ehk. Lootus sureb viimasena. ;)
Ma kujutan ette, et kui ma tasa ja targu liigun, siis inimesesd lihtsalt ei ole valmis selleks mis juhtuma võib hakata ja asjad hakkavad juhtuma ainult selle pärast, et neil on pohhui (!), et neile meeldib manipuleerida ja haiget teha (!) ja, et nad ei hooli muust kui vaid endast (!), alati on nii.
Pii.
