6.10.2012(laup.)
Ma ei
mäleta enam viimast korda kui kirjutasin ja ei tahagi mäletada…ma ei taha enam
midagi mäletada. Mulle tundub, et on taas kätte jõudnud see hetk, kus ma olen
täiesti murtud, murdunud ja katki. Ma ei oska enam tükke kokku panna ja
mosaiiki kokku saada… Ma olen tühi ja kadunud. Päevad mööduvad nuttes ja üksi
ning üksikuna olles. Nii valus ja paha ja raske ja nõme on… L
Tahaks
nutta ja koguaeg nutan nagunii… pigem tahaks mitte nutta, enam!
Ma ei
oska enam kirjutada isegi, rääkimata sellest, et ma ei oska kirjeldada mis mu
sees ja mu ümber toimub, et oska ma ka enam ise endale ennast avada, et
lihtsalt kirjutada, mida ma tunnen või et endale aru anda, mis või kes või miks
ma olen?!
Tahaks
rahuneda…tahaks, et kas või praegu seda kirja siin kirjutades ei voolaks mööda
mu põski alla rasked ja suured pisarad, mis niigi juba mitmeid päevi on
voolanud. Ma lihtsalt ei mõista, kus see kõik tuleb?
MA
TÕESTI EI JAKSA ENAM!!!...
…
…
