Haigena tulevad alati halvad mõtted ja paha
tunne ja tuju peale… Nagu poleks ma kellelegi vajalik ega keegi ei hooliks
minust. Seda eriti veel siis, kui pean olema täiesti üksi haigena. Pole kedagi,
kes mind toetaks ja põetaks ja mu kõrval oleks, kui ma just kõige nõrgem ja
hädisem olen. Tahaks nii nii nii väga, et see poleks nii…
Ja isegi siis, kui ma ainult kolmeks
loenguks otsustan kooli minna, läheb ikka midagi valesti. Jõudsin siis kooli ja
mida ma näen…ohoo, füsa õps on haige ja ta tundi ei toimu. A hah, aga?? Nüüd
siis peaksin kaks tundi ootama ja vahtima jälle? Mul ikka üldse ei vea, mitte
kunagi!!! Õnneks pidin siiski vaid 40 minti passima, sest saime mu “lemmikaine”
geomeetria loengu ettepoole tõsta. Raske oli siiski… Silmad ei tahtnud kuidagi
lahti siesta, pea käis ikka korralikult ringi ja süda ka veidi läikis. Ah jaa,
see kuidas ma kooli jõudsin oli ooper omaette…tuikusin nagu viimane joodik, aga
kohale sain ja koju sain ka, sama moodi.
Selle üksindusega võib või võiks ju
iseenesest hairjuda, kui end sellega harjutada… aga kõik võtab aega. LIIGA
PALJU AEGA! Suudaks ma vaid seda kõike.
Enne kui kooli läksin lugesin oma vanu postitusi
ja see viis mind kuidagi ajas tagasi, ehk peaks jälle siis neid lugema minema,
et aega viita, et see aeg juba kiiremini kaoks. Ja oleks jälle aeg magama
minna, et mitte midagi tunda, kuulda, näha, teada, mäletada…
