Kuhu ma jäänud olengi?
Laupäev vastu pühapäeva olin tööl ja aeg läks kuidagi normaalse kiirusega isegi. Hommikul tegid töökaaslased nalja ja tulid purjus peaga tööle, aga õnneks ma sain siis juba koju kah ja mingeid erilisi probleeme sellest ei tekkinud. Vist.
Hommikul üritasin veidi magada, aga kui ´backstabbing bitch´ oma kutiga sinna tuli ja nad midagi kõvasti laamendama hakkasid seal, siis ma enam magada ei suutnud. Õnneks nad võtsid mingeid asju lihtsalt ja läksid minema. Aga minu uni oli läinud, hea, et paar tundigi sain... Õnneks kirjutas mu vend mulle siis ja ma läksin linna, käisime söömas ja rehve kontrollimas ja sõitsime veel natuke niisama. Tõsiselt hea ´distraction´, sest ilmselt vastasel juhul oleks ma juba kirjutanud ´talle´. :( Niiiii kuradi raske on...
Koju jõudes võtsin end käsile ja õppisin vähe, aga midagi ei talletu, kui mul on peas sada muud mõtet. Otsustasin siis lugeda ja veel natuke õppida ja migni üheteistaeg juba põhku pugeda. Aga ma ei jäänud magama, oma imestuseks hakkasin hoopis nutma. Ja see oli kummaline, nagu kontrollimatud pisarad lihtsalt voolasid, aga ma konkreetselt ei nutnud ka. Ei teagi, mis see oli. Kas nüüd hakkab iga öö nii olema?
Nägin vist unes, et mu telefon helises ja kui oma telefoni vaatasin, oli seal sõnum. Temalt! :( Oh eiiiii... aga ma ei vastanud. Ülejäänud öö möödus lihtsalt väherdes, ma ei maganud vist absoluutselt, ei tea, nii õudne oli kuidagi... Hommikul oli suur kiusatus jälle vastata talle, aga ma tean, et see pole õige. Surusin selle tunde alla ja lugesin natuke. Siis tuli uus sõnum, et ma kannaks talle ühe vana raha ära ja kõik, mitte ühtegi sõna sellest, mis ta öösel oli saatnud. Ma olen nii õnnetu. Pisarad hakkasid jälle ise voolama ja ma ei suutnud neid takistada.
Tulin siis varem kooli, et ehk see aitab ´distractida´ mind veidi...aga ma ei tea, tõesti ei tea, mis minust saab. Ma olen nii nõrk ja kardan nii väga, et kohe kohe ma murdun ja vastan talle... :(
